Juhtkiri: et mets ei läheks metsa (5)
11. september 2020, 00:00
- Ametkonnad peidavad avalikkuse eest mitmeid andmeid
- Metsanduses ei lähe lühi- ja pikaajalised plaanid kokku
- Tänasest alustab Postimehe kümneosaline metsasari
Kaasamisest räägitakse küll palju, kuid salata ei saa, et ministeeriumid peidavad andmeid ja analüüse üsna sügavale institutsionaalsete sahtlite põhja. Tänane Postimees kirjutab, kuidas keskkonnaministeeriumi kaheldavad prognoosid metsa juurdekasvu küsimuses on tehtud andmebaasi põhjal, mis ei ole isegi teadlastele ligipääsetav.
Tegu ei ole üksikjuhtumiga. Kolmapäevase Postimehe arvamuskülgedel kirjutas kodanikuaktivist Priit Humal, kuidas majandus- ja kommunikatsiooniministeerium on salastanud analüüse ja memosid, mis puudutavad Rail Balticut ja raudtee elektrifitseerimist.
Info annab võimu ja kui võim peidab avalikkuse eest andmeid, mille põhjal tehakse meie kõigi elukeskkonda mõjutavaid otsuseid, siis on raske sellel näha muud põhjust kui soovi juba ette summutada võimalikku kriitikat langetatud otsuste ja arendatavate tegevuskavade kohta.
Enamasti satuvad salastamise alla valdkonnad, milles lühiajalised ja pikaajalised huvid on vastuolus. Metsamajandamine on üks sellistest. Metsa raiumine on valitsusele mugav tuluallikas, millega võita kiiresti poliitilist populaarsust. Kuidas aga raie mõjutab elukeskkonda pikas perspektiivis, ei mängi rolli, sest valimistsükkel on metsa kasvamisega võrreldes lühike aeg. Nii on valitsusel ilmne motivatsioon näidata, et metsa juurdekasvuga on kõik korras ja raiemahtu võiks isegi suurendada.
Kuigi statistilise metsainventuuri andmebaas pole kättesaadav, on eksperdid kaudsete andmete põhjal keskkonnaministeeriumi analüüsi kahtluse alla seadnud ja väidavad, et riik raiub kaks ja erametsaomanikud lausa kolm korda rohkem metsa, kui tohiks. Kui see on nii, siis langeks seadusandjale tugev surve muuta raie-eeskirjad rangemaks.
See läheks otseselt vastuollu metsatöösturite huvidega, kelle tegevust hakkaksid rangemad eeskirjad piirama. Nii on ka nende huvides analüüs, et metsa kasvab peale rohkem, kui raiutakse.
Pikaajalised huvid ei tähenda, et raiuda ei tohi üldse, vaid seda tuleks teha mahus, mis tagab ökosüsteemi jätkusuutlikkuse ja kasutab puitu sellele kõrget lisaväärtust andes.
Pole ka kahtlust, et raiehuviliste suhtlusvõrgustikud on nii era- kui ka avalikus sektoris läbi põimunud. Näiteks on praegune erametsaliidu tegevjuht endine keskkonnaministeeriumi kantsler. Mõlemas sektoris on neid, keda huvitab eeskätt metsa majandamise lühiajaline kasu.
Avalikkusel on aga pikaajalised huvid. Nende kaitseks on tähtis, et otsused tehtaks adekvaatsete ja kontrollitavate analüüside põhjal. Pikaajalised huvid ei tähenda, et raiuda ei tohi üldse, vaid seda tuleks teha mahus, mis tagab ökosüsteemi jätkusuutlikkuse ja kasutab puitu sellele kõrget lisaväärtust andes. Kõik need teemad vajavad põhjalikku ja avalikku arutelu.
Postimees on võtnud eesmärgiks seda arutelu arendada. Tänasega alustame kümnest loost koosnevat metsamajandamist käsitlevat sarja. Sarja eesmärk on elavdada ühiskondlikku arutelu selle üle, kui palju on Eestis metsa tegelikult ja kui palju tohiks seda raiuda, et see jõuaks taastuda ja et me ei jääks metsatuks.
Analüüsime, millised on metsaraiumisest saadavad tulud ja mida nendega ette võetakse. Vaatleme ka seda, kes on suurejoonelise metsaäri ja raielobi taga. Loodetavasti aitab arutelu viia arukate otsusteni ühe meie suurima ühiskondliku, majandusliku ja sümboolse ressursi kasutamise üle.