:format(webp)/nginx/o/2018/01/27/7521105t1h5dd3.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2020/09/10/13336962t1hae9e.jpg)
Juba aastakümneid ingliskeelses maailmas kultuskirjaniku staatuses oleva Don DeLillo (sündinud 1936) arvukatest romaanidest oli eesti keeles veel hiljuti kättesaadav üksnes «Valge müra» (1985). Tänavune aasta on toonud toekalt lisa, sest tõlkes ilmusid ka «Null K» (2016) ja «Kosmopolis» (2003).
Viimast võib pidada DeLillo visiitkaardiks noorema ja rahvusvahelisema auditooriumi silmis, kuna selle ainetel valmis David Cronenbergil 2012. aastal samanimeline (ning üsna täpselt ja ammendavalt allikteose sisu edasi andev) mängufilm, peaosas Robert Pattinson. Ja me teame, et kunstiliselt ja kommertslikult edukas filmiversioon suudab teha kirjandusteosele (ning kaudselt ka tema autorile) kümneid või isegi sadu kordi rohkem reklaami kui ükski kirjandusauhind.
«Kosmopolis» näitab ameeriklastele ja muule maailmale, mida kõigi kunagiste sotsialismimaade (sh Eesti NSV) kodanikud kuulsid juba lasteaia punanurgas: kapitalism on roiskunud ja hukule määratud ning vajub peagi vääramatult kokku omaenese raskuse all. Isikuvabaduse ja majanduskasvu ideaalide seisukohast on see väide – nagu me omast kogemusest teame – kindlasti vale, sotsiaalse poolega (nt arstiabi ja hariduse kvaliteet ning kättesaadavus) on nii ja naa, ent kapitalismi soovimatu mõju inimese moraalile ja psüühikale on midagi, mille üle kannatab soovi korral isegi väidelda.
Nõukogude Liidus oli kapitalismi kokkukukkumise teoreetilisest tõestamisest kujundatud terve teadus, kusjuures politoloogidele, majandusanalüütikutele, sotsioloogidele jt tulid selle konstitutsioonilise tõe massideni toomises appi ka kirjanikud, alates sellistest nimedest nagu Sergei Jessenin ja Vladimir Majakovski. Eesti literaatidest käis 1970. aastate keskel eksklusiivse koodituusikuga kohapeal kapitalistlikke koledusi värsivormi valamas nt Arvi Siig.
Võimaluse korral pandi kommunistliku ideoloogia vankri ette ka välisautorite teosed, mille sisu oli tõlgendatav kapitalismikriitikana ega sisaldanud sealjuures midagi otsesõnu nõukogudevastast, pornograafilist ja/või kehtiva ajalookäsitlusega ühildamatut. Ehkki muidu valitses siinpool raudset eesriiet kultuuriküsimustes kõige kapitalistlikest riikidest pärineva ja kaasaegse suhtes tugev tsensuur, jõudsid Eesti NSV riiklikelt kirjastustelt lugejateni selliste pärast Teist maailmasõda ilmunud teoste tõlked nagu: Jerome David Salingeri «Kuristik rukkis», Truman Capote’i «Külmavereliselt», Kurt Vonneguti «Tšempionide eine», James Baldwini «Keegi ei tea mu nime» jne.
Miks ma seda siinkohal nii pikalt meenutan? Mulle tundub, et sama valikukriteeriumi järgi oleks ilmselt nõukogude inimesele ideoloogiliselt sobivaks lugemisvaraks tunnistatud ka DeLillo «Kosmopolis». Selle teeb poliitilises plaanis iseäranis tänuväärseks asjaolu, et vaade kapitalistlikule ühiskonnakorrale ja selle all ägavale indiviidile pole seal antud mitte toitumisahela põhjast, ekspluateeritute pilgu läbi – nagu see oli valdav nt «kodanlikust» ajast rääkivas Eesti sotsialistlikus realismis –, vaid tipust, näilise võitja perspektiivist.
«Kosmopolise» peategelane on 28-aastane multimiljardär, kes elab Manhattani 89-korruselise luksushoone kolmel korrusel neljakümne kaheksas toas, tema vajadusi (või siiski pigem meeleolusid) teenindavad majas kaks personaalset lifti. Tal on palgal isiklik turvaülem, turuanalüütik, teoorianõunik jne. Kuid noorusest, rikkusest ja edukusest hoolimata iseloomustavad teda oneginlik spliin, dekadentlik destruktiivsus ning õitsemise staadiumi jõudnud hullumeelsus.
Teatud mõttes on «Kosmopolis» järjekordne yuppie portree, nagu neid on viimastel aastakümnetel kirjutatud arutul ja arvutul hulgal. Tuntuim ja mõjukaim neist on ilmselt Bret Easton Ellise «Ameerika psühhopaat» (1991, eesti keeles 2002), mis näitab, kuidas individualismi soosiv ja väärtuseks ülendav kultuuriruum ei sünnita ümbritsevast küllusest ja glamuurist hoolimata – või just nende tõttu? – mitte üksnes küünilisi lurjuseid, vaid ka külmaverelisi mõrtsukaid; kuidas kapitalism laastab hinge, röövib inimeselt tema kalleima vara: inimlikkuse.
DeLillo «Kosmopolis» on ühtaegu nii kapitalismi, sajandivahetuse zeitgeist’i, New Yorgi kui ka teose fiktsionaalse peategelase portree. Mind, endist newyorklast, kõnetas teoses kõige vahetumalt ja valusamalt just New Yorki puudutav kihistus. New York on linn, kus vastandid sülelevad üksteist iga päev nii ajalises kui ka ruumilises mõttes väga tihedalt. Mistap mõjub see linn sürrealistlikult, esitab inimese moraalile, tõekspidamistele ja tajudele suure väljakutse, millega paljud ei õpigi toime tulema. Nad kas lahkuvad linnast või...
New York ei võta inimeselt üksnes tema hinge (seda linna saab minu kogemuste ja vaatlusandmete järgi üksnes armastada või vihata), vaid ka tükikese mõistusest. Ja mõne isiku puhul on see tükike päris suur. New Yorgis minnakse hulluks sootuks teisiti, kuidagi rafineeritumalt, eneseteadlikumalt, teatraalsemalt – ja ilmselt ka sagedamini – kui teistes õhtumaa suurlinnades, väikekohtadest rääkimata.
New Yorgis (ning iseäranis Manhattanil) on reaalsus kuidagi ebaloomulikult lähedal, see pressib peale tugevamalt ja tempokamalt, kui inimene nii kognitiivses kui ka intellektuaalses plaanis suudab vastu võtta. Seega kipuvad teadvuses laiutama fragmentaarsus ja pidetus. «Kosmopolises» saab kogu moodsa metropoli elu võrdkujuks Times Square’il umbes saja jala kõrgusel tänava kohal kolmerealisel tablool lakkamatult liikuv ning peaaegu silmapilkselt iseennast tühistav info finantsuudistest, aktsiahindadest ning valuutaturgudest. DeLillo sõnul on see «rituaalselt loetamatu» (lk 58), «liiga mööduv, et õieti vastu võtta» (lk 58).
«Kosmopolise» peategelasele, noorele miljardärist investeerimispankurile on see nii vaimselt kui ka füüsiliselt loomulik elukeskkond. Romaan kujutab ühte päeva tema elus, mis jääb talle ilmselt viimaseks. «Ta ei teadnud, mida ta tahab. Ja siis teadis. Ta tahab lasta juukseid lõigata» (lk 12). Limusiinisõidust juuksuri juurde kujuneb äraspidine odüsseia, eneseohverduslik palverännak. See oli ettekääne minekuks eikuhugi. Ning nagu selgub nii lugejale (kui ilmselt ka peategelasele?) tegevuse käigus ja tagantjärele, suunas seda minekut tagasipöördumissoovi puudumine.
Peategelane on reaalsuses pettunud. Sest kõik – nii asjad, mõtted, tunded kui isegi ka sõnad – tunduvad talle häirivalt vanamoodsad. Ümberringi üksnes kitš ja klišeed. Ühes teose võtmestseenis lausub ta oma potentsiaalsele tapjale: «Kuritegu, mis sa sooritada tahad, on odav jäljendus. Kulunud fantaasia, [...] sinu kuritööl ei ole mingit südametunnistust» (lk 127, 129). Tema romaanis kirjeldatud teekonda võib võtta katsena raputada end oma rollist välja, teha midagi, mis poleks marionetlik; leida sõnad ja teod, millel on südametunnistus; astuda mitte üksnes teiste, vaid ka iseenda ette «puhtalt, laostunult» (lk 85) ning loodetavasti vabana.
«Kosmopolis» on täis metafoore, millest mõni on plakatlikult näpuga näitav (nt crosstown-teekond, tänavarahutused, põlev mees, rotid), paljud aga poeetiliselt hämarad (nt asümmeetriline eesnääre, räppari matused, juhuslikud kohtumised vastse abikaasaga). Eraldi mõõtme lisab romaanile asjaolu, et mitmed tegelased räägivad läbivalt nagu oraaklid.
Nii näiteks osutab peategelase teoorianõunik, et rollid on vahetunud, inimesest on kujunenud raha funktsioon: «Rikkusest on saanud rikkus rikkuse enda pärast. Ühtki teist tõelist rikkust ei olegi. Raha on kaotanud oma narratiivse väärtuse nagu maalikunst kunagi ennemuiste. Raha räägib iseendaga» (lk 56). Raha on mõistagi kapitalismi peamine tootem, peaaegu selle sünonüüm. Kommunistlik ideoloogia näeb teatavasti ideaalis ette raha kadumist – sest milleks maksevahendid, kui kõike hakkab olema külluses ning kõik on ühine ja tasuta?
Kapitalistlikule rahale ja selle kapitalistidest omanikele pani värssides pihta juba Arvi Siig oma 1975. aastal New Yorgis kirjutatud luuletuses «Rockefeller’s Center»: «see on õige et raha teeb vabaks / õigemini vangla avardub sedavõrd et / seinu ei taju / õigemini jääb ainult / ahel firmamärgiga Hirm / õigemini jääb vaid raha käsk / raha juurde teha / õigemini paratamatu pidurdamatus / õigemini lootusetus / õigemini vahkviha lootjate vastu».
DeLillo oleks oma romaani kirjutanud justkui Arvi Siia värsside narratiivseks ja psühhologiseeritud edasiarenduseks. «Kosmopolise» peategelane näiks rohkem oma tegude kui mõtete kaudu eneselt küsivat, kas raha käsku raha juurde teha on võimalik eirata või koguni väärata, kas selle protsessi näiline pidurdamatus on – nagu Siig osutas – paratamatu. Kas rahast on võimalik võõranduda? Või on ta inimesena pääsmatult vabaturumajanduse loodud lõksus nagu kapitalismivastasel meeleavaldusel osalejad, kelle kohta ütleb tema teoorianõunik: «Need inimesed on turu fantaasia. Väljaspool turgu neid ei ole. Neil ei ole kuhugi minna, et välja astuda. Väljaspoolsust ei ole» (lk 64).
Nii nagu iga usklik projitseerib mõttes maise maailma – selle suure «hädaoru» – kõrvale jumala riigi, kõike päästva ja lunastava väljaspoolsuse, seab kommunist kapitalistlikule reaalsusele vastu utopistliku kujutluse ilma turusuheteta ühiskonnast. Materialistliku ja pragmaatilise maailmavaatega kapitalist on oma maailmas lõksus nii reaalselt kui ka sümboolselt. See on väga moodne tragöödiatüüp, üks kaasaegse kirjanduse peamisi kinnismotiive. DeLillo «Kosmopolis» on selle üks parimaid näiteid.
Iga lugeja küsib «Kosmopolisega» tutvudes ilmselt eneselt korduvalt ning ühest ja lõplikku vastust leidmata: milliste reeglite järgi mäng siin teoses käib? Olen küsinud minagi. Vastusena, mis mind otsapidi veenis ja veetles, võtsin üht lõpustseenis kõlama jäänud lauset: «Vanade hõimude juures oli kõige võimsam see pealik, kes hävitas oma vara rohkem kui teised» (lk 127).
Mis tuletas omakorda meelde read Friedrich Nietzsche teosest «Nõnda kõneles Zarathustra»: «Ma armastan seda, kes häbeneb, kui täring langeb temale õnneks, ja kes siis küsib: olen ma võltsmängija? – sest ta tahab hukkuda» (tõlkinud J. Palla). Nende kasutamine koodina annab «Kosmopolise» peategelase käitumisele ja saatusele otsapidi – ning ilmselt vastupidi autori intentsioonile? – nii poeetilise kui ka heroilise mõõtme. Tema hauakirjal võiks seista: hukkunud ebavõrdses võitluses kapitalismi vastu...
Don DeLillo
«Kosmopolis»
Tõlkinud Liisi Rünkla
SA Kultuurileht, 2020
142 lk
/nginx/o/2020/09/10/13336963t1h4e19.jpg)