Don DeLillo täppiskirjandus

Don DeLillo 2008. aastal New Yorgis kõnet pidamas. Foto: STEPHEN CHERNIN/AP

Kui juba raamat, siis küsitakse aeg-ajalt, millest raamat ka räägib. Üldiselt on välja kujunenud, et mida kunstiliselt tugevamaks teost peetakse, seda keerulisem on sellisele küsimusele vastata.

Kuid enne veel, kui asume asja juurde, tutvustagem mõne sõnaga ka autorit. Eesti keeles on varem ilmunud DeLillo tuntuim teos «Valge müra» (2005, kirjastus Pegasus, tõlkinud Martin Oja), mis 1985. aastal ilmudes võitis ühe Ameerika tähtsama kirjandusauhinna National Book Awardi ja sellega sai pigem nišikirjanikust pigem meinstriimkirjanik.

DeLillot peetakse üheks keeruliste postmodernistlike «süsteemiromaanide» autoriks (nagu ka Pynchon, Wallace, Bolaño jne) ja ühtlasi üheks 20. sajandi teise poole mõjukamaks USA kirjanikuks; mitmelgi korral on tema nimi käinud läbi võimaliku nobelistina; varandust on tal üks miljon (Salman Rushdiel näiteks 15 miljonit, J. K. Rowlingul üks miljard). Intervjuusid on ta andnud väga harva, nii et meeldib eemale hoida ja suhelda pigem romaanide kaudu. Kirjutab kirjutusmasinaga, ­meilidele suurt ei vasta.

«Null K» kohta on sellele alguses tõstatatud küsimusele samuti ja arusaadavalt keeruline vastata. Võib ju öelda, et põhitegevus käib kusagil Kasahstanis erakapitalile kuuluvas futuristlikus kompleksis, mis tegeleb krüogeenikaga ehk inimese külmutamisega tuleviku tarbeks ehk püüdega ületada surma, kuid ega see väga palju ju ei ütle või vähemalt selle raamatu kontekstis ei ütle. Selle juurde käivad võrdlemisi traditsiooniliselt delillolikult täpsed visioonid ja kirjeldused puhtusest, vaikusest, tühjusest jne – mis võiks olla juba natuke asjakohasem tutvustus.

Arhe-delillolikuks stseeniks võiks pidada umbes sellist, kus kaks inimest räägivad võrdlemisi analüütilist juttu maailmast enda ümber ja omavahelistest suhetest selle sees ning see jutt toimub ruumis, kus mängib televiisor ja/või undab mõni olmetehnika (DeLillo on väga ruumi- ja maastikutundlik kirjanik). Ega oleks vast häbi käsitleda DeLillot ka moodsa filosoofiavoolu nimega OOO ehk objektile orienteeritud ontoloogia vaatepunktist, mis laias laastus vaatab asju ka masinate perspektiivist.