Tuleneelajad, suu vett täis

Ameerikast pärit tšillipipar on kujunenud vürtsika toidu sümboliks igas maailmanurgas. Foto: Madis Veltman

Eestlase lemmiktoit on kartul, ütlevad ühed. Hoopis teine eestlane, väidavad teised. Võib-olla siis teine eestlane kartuliga? Kuid mida teha, kui kõht ja hing ihkavad keset rõsket sügist hoopiski midagi tõsiselt tulist?

Arter otsustas proovida, kas Tallinnas on võimalik lasta oma taldrikule – täpsemalt take away topsi – võluda sellist lõõma, mis jäänud sügavale maitsemällu Aasia aromaatselt lõhnavates tänavaköökides, Ladina-Ameerikas roheliste jalapenoviilude järel silmast õnnepisaraid pühkides või Aafrika süsimusta taeva all hõõguvate süte veeres toidu valmimist oodates.

Aafrika köögiga on Tallinnas küll halvasti. Mõni aasta tagasi avasid Mustalt Mandrilt pärit ettevõtjad Pärnu maantee alguses ühe Aafrika restorani teise järel, kuid peaaegu sama kiirelt, kui need õrnad õied avanesid, nad põhjala karmis ärikliimas ka närbusid. Mbongo-vürtsi, moorapipra ja vürtsi-ebamuskaadipuu viljade lõhna kohtab Tallinna õhus praegu sama vähe kui septembris sirelihõngu. Ühe aastakümneid vapralt vastu pidanud Kesk-Ameerika kohakese kohta lausus kolleeg kaastundlikult, et sealne menüü on nii lahjake, et koosneb peamiselt nostalgiast. Kuid alahinnata Uut Maailma vürtside mõttes ei tasu; see ilmajagu teistele tšillipipra ju kinkiski. Ja üks tex-mex-roog suutis meie vürtsikuse edetabelis kõvasti kuuma teha.

Lõviosa tuleneelajate einest moodustasid annid eri Aasia söögikohtadest. Pakistani, Pärsia, Birma, Malaisia ja Indoneesia kokakunsti templeid tuvastada küll ei õnnestunud, kuid elementaarsed – Korea, Tai, Hiina ja India restoranid – on täiesti olemas. Nende hulgast tegime omakorda valiku, mis rajanes saadud soovitustel, internetikommentaaridel ning veidi ka lahtiolekuaegadel ja asukohtadel. Edasi oli meie palve juba lihtne: müüge meile kaasa kõige-kõige tulisem roog, mis teil üldse saada on.