Alutaguse kant pakub ürgseid elamusi

Narva jõe läänekaldal Gorodenka külast pisut põhja pool voolab Poruni jõgi. Selle paremal kaldal on tähistatud Eesti idapoolseim matkarada, mis juhatab läbi ürgmetsa kuni Narva jõeni. Foto: Kristina Efert

Eesti kirdenurgas asuv Alutaguse kant on eriline oma metsarohkuse ja looduse mitmekesisuse poolest. Tegemist on justkui Eesti Siberi või hoopis džungliga, mida peab igaüks ise avastama.

Siin voolavad kalarohked jõed ja metsades leidub rikkalikult sügisande. Kohalike kultuuride mitmekesisus paneb pea ringi käima. Et kõigest osa saada, tuleb varuda aega ja kannatust. Aga see tasub ennast ära. Kuhjaga.

Kala võiks näkata

Alustame ringsõitu Tudulinnast. Rakvere poolt lähenedes paistab juba kaugelt, et see on ilmselt Eestis ainus alevik, kus on korraga tegutsenud kaks luteri kirikut. Põhjus: läinud sajandi kolmekümnendatel aastatel tekkis Eesti Evangeelses Luterlikus Kirikus protestantlik liikumine. Seetõttu läks Tudulinna kogudus lõhki. Nii kerkiski aastatel 1938–1939 vanast kirikust paarisaja meetri kaugusele uus kirik.

Maakivist ehitatud Eesti üks ilusamaid kirikuid on praegugi koguduse omanduses. Vana puukirik suleti 1947. aastal. Hoone anti mõni aasta hiljem kolhoosile ja sellest sai hoopis ait. Pingid ja orel viidi uude kirikusse. Kolhoos käivitas hoones jahuveski. Selle sajandi algul tekkis idee vana kirik taastada, aga ideeks see ongi jäänud, sest vana kirikuhoone on endiselt räämas. Nii need kaks hoonet Tudulinna nõlval koos eksisteerivad: üks nukralt räämas, teine uhkelt õilmitsemas.

Tudulinna kõrvalt voolab läbi Roostoja jõgi, mis hiljem Tagajõega ühinedes moodustab Rannapungerja jõe, mis suubub Peipsi järve. Roostoja jõge on kujundanud Tudulinna hüdroelektrijaam oma võimsa kosega. See rajati pärast teist maailmasõda löökehituse korras, töötas kuni 1960. aastani ja avati uuesti 1999. See sündmus tõstis jõe veetaset. Varem jõe kaldal asunud heinamaadest said soised alad ja jõest kerkinud suured kivid jäid vee alla.