Aimar Altosaar: viinakatk meite maal

Aimar Altosaar Foto: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

• Nõukogude ajal joodi alkoholi ka töökohtadel ja autoroolis
• Eestlased joovad sageli mürgiseid kemikaale
• Alkoholi tarbimine on muutnud inimeste tööharjumusi

Aastakümneid on maaelu lahutamatu osa olnud külapoe juures õlut rüüpavad mehed, kirjutab Postimehe toimetaja Aimar Altosaar. 

 Nõukogude ajal maal elanud või seal malevlastena töötanud mäletavad hästi maamajandite töölisi, kes vahetasid oma kopsaka palga külapoodide juures alkoholiks. Palk oli hea, kuid ka külapoode oli rohkesti. Ei joodud mitte ainult poodide taga, vaid ka töökohtadel, uljamad jõid odavaid piiritusega kangestatud veinijooke otse auto- ja isegi bussiroolis. Viimatist joomisakti olen ise näinud õpilasmalevlasena bussis sõites.

Joodikuid on külas alati olnud, kuid ilmselt ei olnud neil aegadel, kui pea kõiki töid tehti käsitsi või hobusega, lihtsalt kellelgi võimalik päevade kaupa kusagil põõsas või kellegi joomapunkriks muudetud elupaigas molutada ja joovastavaid jooke endale sisse kallata. Viinakatkust meie esivanemate hulgas on kirjutanud juba Friedrich Reinhold Kreutzwald ning ka kirjandusklassik Eduard Vilde maalis 19. sajandi lõpus kehvade olude tõttu allakäiguteele sattunud Väljaotsa Jaani elust troostitu pildi.

Enne kui me 19. ­sajandi keskel ka Perno Postimehe mõjutusel end eestlasteks nimetama hakkasime, olime endi jaoks maarahvas. Tänapäevalgi tahavad ka kõige linnastunumad eestlased tunda oma juuri mõnes põlises kihelkonnas.

Kuid viimastel aastakümnetel oleksid uudised maalt pärit kui mingist teisest riigist, kus inimelu hind on olematu ning vaesus ja mahajäetus sunnivad inimesi meeletutele tegudele. 19 aastat tagasi vapustas Eestit Pärnumaa metanoolitragöödia, kui inimesed jõid massiliselt tehnilisest piiritusest segatud salaviina, mille tagajärjel hukkus 68 ja invaliidistus 43 inimest.

Mürgiste kemikaalide joomisest põhjustatud ­õnnetusi on selle suurõnnetuse järel juhtunud peaaegu igal aastal, viimane neist alles eelmisel nädalavahetusel Põlvamaal. Postimehes ilmus 14. septembril Siim Saaviku ülevaade Verioral toimunud tragöödiast, kus janused mehed jõid tööstuslikku lahustit (1,2-dikloroetaan), mida kasutatakse näiteks lakkide eemaldamiseks.

Mis on meie uhkest maarahvast saanud, et just küladest, mida peetakse ­eestlaste elujõu allikaks, õhkub sellist allakäiku ja traagikat? Küsimusele saame vastuse meie viimase 80 aasta ajaloost. Kuid küsime seda ikka taas, kui loeme surrogaatide joomisse surnud mehepoegadest ühes või teises Eesti otsas või vaatame tõsielufilme, kus tühjaks jäänud küladesse üksi jäänud inimeste ahastus ja maaelu pahupool on ­eriti reljeefselt välja toodud. Eeva Mägi kunstiliselt läbi tunnetatud ­dokumentaalfilmide kõrval ei lähe meelest ­Sulev Keeduse filmi «Jonathan Austraaliast» (2007) kaadrid, kus koomasse joonud ja püksid täis teinud kohalikud mehed kui mõistuseta olendid üksteise peal roomavad.

20. sajand algas lootusrikkalt oma riigi loomisega, kui põliste taluperemeeste ­kõrval said oma maa ka maatamehed ning külaelu lõi ­õitsema – vähemalt nii mäletasid ­seda ka tolleaegsed inimesed –, kuid jätkus 1940. aastal poliitilise ja sotsiaalse katastroofiga. Neist masenduse ja surmahirmu aegadest tuleks tegelikult otsida põhjusi, miks nüüdki, 3–4 põlvkonda hiljem, on maaelu paljudele muutunud valusaks mälestuseks, mida ei ravi ka romantilised kujutelmad töörõõmust omal põllul ega lustimisest laupäevaõhtuti külatanumal.

Eestlaste töökus ja nutikus tõid küll nõukogude võimu viimastel ­aastakümnetel maale korraks taas heaolu ja edukuse illusiooni, kuid selline plaanimajanduslikes oludes loodud õnneseisund ei saanudki kaua kesta ning nõukogude süsteemi kollaps tõi ka meie maamajanduse reaalsusse tagasi. Mälestused 1930ndatest ning tagasi saadud oma maa lõi 1990ndatel korraks lõkkele lootuse, et vana väiketalude süsteem võib elu maale endisel kombel tagasi tuua, kuid põllumajandus ja loomakasvatus olid vahepeal juba sedavõrd industrialiseerunud, et mõnekümnehektarilistel taludel polnud šansse klassikalise talutoodanguga end ära majandada.

Õnneks avanesid aga võimalused ka mitme­sugusteks alternatiivseteks tegevusteks, sh turismimajandus, mis pakkusid töömotivatsiooniga maainimestele tööd ja leiba. Kuid väga paljud, kes olid nõukogude ajal end ära elatanud lihttöölistena kohalikes majandites, ei leidnud uues majanduselus enam kohta. Lisaks vähesele ettevõtlikkusele olid paljudel ka tööharjumused sedavõrd kängunud, et ei oldud huvitatud isegi sulasetööst taludes või tööst kohalikes tööstus­ettevõtetes.

Nagu mäletame mängufilmist «Meeletu» (2006) traktorist Vorsti-Jüri, kes ei kujutanud ette, et võiks teha mingit muud tööd peale selle, mida ta oli aastaid nõukogude ajal teinud. Sellistest, oma harjumustesse kinni jäänud inimestest kujuneski enamasti kontingent, kes oskamata midagi peale hakata iseenda ja oma ajaga, hävitasid ennast ja oma pereelu, igasuguste jookidega, mis «peaasi et purju teevad».

Maainimeste hulgas levinud alkoholismi analüüsides võiksime välja tuua ühe põhjusena ka meie oskamatuse teisi inimesi kuulata ja ­kaasa mõtelda, aidata ja lohutada. Okupatsioonirežiimid juurisid välja kogukondlikkuse ja lõhkusid inimeste vahel usaldussuhted, mille taastamine alles käib.