Mihkel Kangur: raudtee renessansist

Mihkel Kangur. Foto: Mihkel Maripuu

Näha Rail Balticus lahendust praegusele kliima-, pandeemia- ja majanduskriisile on sama kui hommikuse konjakipitsiga ravida alkoholismi. Raudteele üleloomulike võimeid omistavad «eksperte» ei huvita tegelik mõju loodusele ega tõelised arvutusmudelid, kirjutab Tallinna Ülikooli jätkusuutliku arengu dotsent ökoloog Mihkel Kangur.

Covid-19st tingitud pandeemia on inimkonna tarbimispummelungi tagajärg ja sellest tingitud kriis on suurepärane võimalus võtta ette mõningaid muudatusi oma elukorralduses. Kahjuks soovitab Raivo Vare artiklis «Koroonakriis ja oodatud raudtee renessanss» (PM 17.09) piltlikult hommikuseks peaparanduseks võtta pits konjakit, mis populaarse väärarusaama järgi peaks aitama kehasse kogunenud aldehüüde lõhustada, kuid tegelikult on märk tervist laastavast sõltuvuskäitumisest.

Me oleme tuure koguva keskkonnakriisi alguses, mille on valla päästnud majandusotsused. Hästi korraldatud raudteeühendused võiksid ju aidata keskkonnakoormust vähendada. Raudtee peaks justkui olema keskkonnasõbralik transpordiviis. Laialt levinud arusaamad ei pea aga alati paika. Kui võtta arvesse raudtee rajamisega seotud keskkonnakulud, siis ei pruugi raudteetransport olla sugugi keskkonnasäästlikum kui alternatiivid. Arvutusi võib ju ironiseerida, kuid Rail Balticu tasuvusanalüüsis on endiselt alles miljardite eurode suurune viga, mis osutab väga selgelt olulisele tõsiasjale, et sellise tee rajamine ei too kliima- ega keskkonnahoidu.