Maasikvaarikas kannab vilju külmadeni

Maasikvaarika põõsa päikesepoolsel küljel kasvavad viljad on magusamad kui põhjapoolsel küljel kosunud. Foto: Toivo Niiberg

Aiapidajalt väga vähest vaeva nõudev maasikvaarikas kannab suuri punaseid vilju augustist sügiskülmadeni välja, marjad on magusamad, kui põõsas kasvab täispäikeses.

Maasikvaarikas (Rubus illecebrosus) ehk Himaalaja maasikas kuulub roosõieliste sugukonda Rosacae, murakate perekonda Rubus ja vaarikate alamperekonda Idaeobatus. Tegu pole maasika ja vaarika hübriidiga, vaid liigiga vaarika perekonnast.

Püstja kasvuga 0,5–0,8 m kõrgusel Jaapani lääneosa mäenõlvadelt ja metsaservadest pärit põõsal on võrsed ja leherootsud varustatud arvukate väikeste kõverdunud ogadega. Mägedest on neid leitud isegi kuni 1500 meetri kõrguselt. Heitlehise taime kasvukõrgus on meie oludes 50 cm, aga viljakamates tingimustes võivad sirguda märksa kõrgemaks.

Maasikvaarikas on mitmeaastane taim, kuid tema varred on üheaastased ja hävivad sügisel. Seega talvituvad vaid juured ja nendel asuvad pungad. Kevadel alustavad pungadest kasvu uued võsud, millel moodustuvad õied ja viljad samal suvel.

Valged lõhnavad õied puhkevad juulis ja augustiks küpsevad punased, lõhnavad kuni 3 cm läbimõõduga punased viljad.