Euroopa manifesti autorid Daniel Cohn-Bendit ja Guy Verhofstadt väidavad, et Euroopal pole valikut: migratsioon on paratamatu ning praegu on inimeste hoiakute muutumise tõttu käes mingi eriline rändeajastu.
Muidugi võib nähtusi ja protsesse nimetada igasugu nimedega ning on tõsi, et 21. sajandil on suurenenud immigratsioon just Euroopasse ja Põhja-Ameerikasse, aga suhtarvudes elab teises riigis sündinuid mujal vaid 3,3–3,4 protsenti, mis ei ületa 1913. aasta taset. Aga ma pole ka kaugeltki kindel, kas tegemist on millegi erilisega. Et 20. sajandi keskpaigani küsitlusi ei korraldatud, pole meil võrdlusandmeid. Värskest Eesti Pere Sihtkapitali küsitlusest selgus, et üheksa protsenti 16–19-aastastest eestlastest kavatseb edaspidi elada välismaal ning 32 protsenti on neid, kes kavatsevad välismaal elada mõnda aega ja siis Eestisse naasta. Arvestades, et neid, kes praeguste tingimuste jätkudes tegelikult oma kavatsuse realiseerivad, on kindlasti palju vähem, kui neid, kes realiseerimata jätavad, tundub küll, et välismaale minejaid eestlasi on proportsionaalselt vähem, kui praegu eestlasi välismaal elab, st väliseesti diasporaa võib pigem hakata kahanema.
/nginx/o/2020/09/23/13366696t1h8328.jpg)