Juhtkiri ⟩ Metsandus avatumaks (2)
25. september 2020, 00:00
- Vana metsanduse arengukava soovitakse pikendada
- Ministeerium tundub tegutsevat ühe poole huvides
- Ummikseis arengukava juures näitab tegemata tööd
Eesti metsanduse arengukava koostamisega 2030. aastani on tegeletud ligi kolm aastat, kuid tulemusteta. Mõni päev tagasi teatas keskkonnaministeerium, et teeb riigikogule ettepaneku pikendada vana metsanduse arengukava. Mõistagi on selline otsus pahandanud keskkonnaühendusi, sest seal kirjas olevad raiemahud ei vasta nende hinnangul pikaajalise jätkusuutliku metsamajandamise põhimõtetele
Arengukava koostavas juhtkogus ei ole suudetud kokku leppida, millised looduslikud, sotsiaalsed ja kultuurilised kaalutlused peaksid uue arengukava koostamisel arvesse minema. Uue puudumisel peab keskkonnaministeerium seni vajalikuks jätkata vana arengukavaga. Sellist otsust ei saa aga kuidagi heaks kiita keskkonnahoiu seisukohalt. Eriti veel siis, kui vana tegutsemisplaan soosib esmajoones metsa raiumisest tulu saavate huvigruppide tegevusplaani. Nagu klassikud ütlevad: mis tõi meid siia, ei saa meid edasi viia. Nii on see paratamatult ka jätkusuutliku metsanduse tagamisega.
Tänases Postimehes kirjutame sellest, et keskkonnaministeeriumi otsustusprotsessides on puudusi ning lisaks näib, et varjatakse jätkusuutliku raiemahu suurust. Keskkonnaminister Rene Kokk kinnitab endiselt, et tänasel päeval ei raiuta metsa rohkem, kui juurde kasvab. Kuid nagu selgus riigikogu keskkonnakomisjoni ees peetud metsastatistika arutelul, pole keskkonnaagentuur pikaaegse jätkusuutliku raiemahu hinnanguid teinud, viidates tööjõu puudusele.
Vana metsanduse arengukava pikendamise soov näitab, et juhtkogu ei ole oma tööga hakkama saanud. Samuti pole aktsepteeritav, kui vananenud andmete põhjal kujundatakse Eesti metsapoliitikat.
Raiemaht 12–15 miljonit tihumeetrit aastas põhineb Maaülikooli metsateadlaste koostatud n-ö mõõduka puidukasutuse stsenaariumil, milles oli analüüsitud metsanduse 40–50 aasta perspektiivi. Mõiste «jätkusuutlik» lisandus sinna alles metsanduse arengukava juhtkogus, kus olid ülekaalus metsatööstuse ja ministeeriumi esindajad.
Nii näib, et ministeerium on oma otsustes tegutsenud ühe poole huvides. Metsanduse arengukava pikendamise üle otsustamisel pole kuulda võetud keskkonnaühenduste ja teadlaskonna seisukohta. Tõsi, paljuski on uue kavaga edasimineku komistuskiviks olnud asjaolu, et huvigrupid ei ole isegi omakeskis suutnud kokku leppida, milline arvutustulemus tagab metsa juurdekasvu ja ökoloogilise tasakaalu pikkadeks aastateks. See pole saanud võimalikuks ainuüksi sellepärast, et ministeerium ja selle allasutused ei ole ise piisavalt avatud diskussiooniks.
Metsapoliitikat ei saa ellu viia suletud uste taga. Kuidas peaksid näiteks riigikogulased hääletama seaduste vastuvõtmisel, kui riigiasutustel endilgi puudub põhjalik ülevaade hinnangutest ja prognoosidest.
Kolm aastat on olnud piisavalt pikk aeg asjaosalisi ühendava kokkuleppe saavutamiseks ja avalikkuse valgustamiseks tarvilike andmetega. Vana metsanduse arengukava pikendamise soov näitab, et juhtkogu ei ole oma tööga hakkama saanud. Samuti pole aktsepteeritav, kui vananenud andmete põhjal kujundatakse Eesti metsapoliitikat. Praegune ummikseis uue metsanduse arengukava vastuvõtmisel on varem tegemata tööde tulem, mille kahjulikkust võime näha tulevikus.