Ossipenko pääses Repinski abiga taas pumba juurde

Teet Korsten
, ajakirjanik
Copy
Martin Repinski usub, et jõhvilastele ei meeldi, kui võimul on venekeelsed inimesed, ja sestap on temagi seal ebapopulaarne.
Martin Repinski usub, et jõhvilastele ei meeldi, kui võimul on venekeelsed inimesed, ja sestap on temagi seal ebapopulaarne. Foto: Madis Veltman

On 24. september ja kaunis vananaistesuve õhtupoolik. Pea kogu kohalik eliit on suundunud Jõhvi kontserdimajja, kus toimub 15. hooaja avakontsert. Uued ajad kehtestavad uued reeglid ja nii peavad kõik garderoobist kontserdisaali suundujad kaitsemaski ette panema.

Kontserdi vaheajal on kohvikus näha askeldamas välimuselt veidi Viplalat meenutavat noormeest, kes jätab kohvikulaua taha istuma oma pikajuukselise ja suure dekolteega kleiti kandva daami.

Kontserdikava ise on oma ülesehituselt – nagu veidi hiljem selgub – väga sümboolne. Andres Mustoneni juhitava ERSO antud elamuse peamine maiuspala on viimasena kõlav Arvo Pärdi teos «La sindone». Kes on kristliku traditsiooni ja/või itaalia keelega paremini kursis, teab, et see tähendab surilina.

Pärast kontserti saavad paljud teada, et vahetult enne üht aasta kultuurielu kohalikku tippsündmust toimus Jõhvi vallamajas kohaliku volikogu koosolek, kus ühehäälelise enamusega tõmmati surilina peale juuni alguses tekkinud koalitsioonile, mis oli napid kolm kuud varem saatnud kurikuulsa kohaliku ettevõtja Nikolai Ossipenko (pildil) mehed varumeestepingile. Kust võis küll Eesti Kontsert seda ette teada, et nad nii sümboolse kava oskasid kokku panna?

Kolm kuud koalitsiooni

Kenasti ülikonnastatud, veidi Vip­lalat meenutav noormees, kellega kohvikus kohtusime, on Martin Repinski. Vähemalt alates oma meeldejäävast põllumajandusministri-ajast on ta suurem kui elu ise ja väga tutvustamist ei vaja. Tänu talle on ka Jõhvi vallake olnud palju pildil. Küll mitte vahest nii, nagu ise sooviks. Aga on ju käibel ka fraas, et peaasi, et räägitakse – pole tähtis, mida.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles