Toomas Alatalu: naised veavad revolutsiooni

Toomas Alatalu. Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Valgevene revolutsiooni eesotsas on kanged naised, kes innustavad rahvast režiimi vastu protesteerima. Ent ka võim ei puhka, kirjutab politoloog Toomas Alatalu.

Lihtsustatult öeldes on revolutsioon massiliikumise algatusel või toel toimuv radikaalne võimuvahetus. See võib olla lühiajaline, ent võib osutuda ka pikaajaliseks.

Nagu teada, olid Valgevene presidendivalimised enneaegsed. Kiirus ja varasematest «valimistest» teada võtted – konkurentide arreteerimine ja kõrvaldamine – osutusid sedapuhku kasutuks, sest vahistatud mehe asemel sai kandidaadiks tema naine Svjatlana Tsihhanovskaja, kes peatselt tõusis opositsiooni ühiskandidaadiks. Tema abilistena tegutsesid veel kaks naist, mis kokku andiski muutusi lubavale leerile naise näo.

Kandideerimiseks vajalike toetusallkirjade kogumine näitas selgelt, et suurel osal rahvast on Lukašenka 26-aastasest valitsemisest villand. Peamine – ühiskonnas oli tänu infotehnoloogia arengule kiirelt tekkinud uus uuendajate seltskond, mujal maailmas toimuv oli nüüd rohkem teada-nähtav kui kunagi varem ja inimesed selle võrra ka julgemad. Kuigi valimispäevi oli tervelt viis, olid need kõik nii Minskis kui ka teistes linnades täis võitlusvaimu – kas Lukašenka või demokraatia.

Jõustruktuuride tänavatele toomisega andis režiim teada, et ei loobu võimust. Enamgi veel – tänavatele tulnud opositsiooni esindajaid hakati peksma juba esimestel valimistejärgsetel tundidel. 6700 vahistatut ja kaks hukkunut esimese kolme päevaga oli midagi enneolematut Euroopas anno 2020. Ometi tuli rahvas ikka ja jälle välja protestima ning seda just naiste eestvedamisel. Neljandal-viiendal päeval alanud streigid vähendasid peksmist tänavatel, ent valimistulemuste kinnitamine 14. augustil ja kinnipidamispaikadest pääsenute väljanägemine viis vastasseisu uuele tasandile.