Aimar Altosaar: miks ma sallin ükskõikseid

Aimar Altosaar Foto: Eero Vabamägi

Austatud kirjanik Viivi Luik samastas Postimehele antud intervjuus sallimise ükskõiksusega, millega ei saa nõustuda. Inimeste emotsioonid, eriti need, mis kirjeldavad hoiakuid ja suhteid teiste inimestega, on igas keeles ja kultuuris edasi antavad tohutu hulga sõnadega.

Yuval Noah Harari teooria järgi tekkiski inimkõne tänu klatšile, sest kui inimkooslused kasvasid ürgkarjadest suuremaks ja kõik ei tundnud kõiki enam lähemalt, oli vaja üksteisega vahetada infot, et saada aru, kes on kes. Tõenäoliselt oli inimestel vaja üksteist sallida, et kooslus töötaks, ning arvatavasti ei oldud ka ükskõiksed, kui hõimu liige vajas abi.

Aastatuhandete möödudes on inimkeel rikastunud veel paljude sõnadega, sest hõimuliitudest on saanud suuremad rahvarühmad, riigid ja riikidevahelised organisatsioonid. Me talume ja kannatame teisi, sageli hoolime ja muretseme, teinekord aga põlgame ja vihkame. Ükskõiksus oleks meie tunnete, suhete ja sõnade müriaadis nagu nullpunkt. Meil on vaja endale aru anda, kas me sallime oma kogukonnas, linnas, riigis ja kogu maailmas üksteist või on meil ükskõik.