Raul Eamets: kas võlg on võõra oma?

Raul Eamets. Foto: Arvo Meeks

Riigieelarve puudujääk on 1,9 miljardit eurot. Mis on selle põhjused ja kuidas auku täita, kirjutab eelarvenõukogu esimees, Tartu Ülikooli professor Raul Eamets.

Kevadel tabas meid ootamatult pandeemia, mille leviku pidurdamiseks kehtestatud piirangud halvasid Eesti majanduse. Riigieelarvesse laekub seetõttu kümnendiku võrra vähem maksutulusid, kui eeldati. Kavandatud kulude mahtu pole aga teadlikult vähendatud – vastupidi, lisavajadus tervishoius ja sotsiaalkaitses ning ulatuslik majanduse abipakett on hoopis suurendanud valitsuse kulusid. Rahandusministeerium prognoosib praegu, et selle aasta eelarvepuudujäägiks kujuneb 1,75 miljardit eurot. Seejuures on majanduse abimeetmete paketi eelarvekuluks 2020. aastal hinnatud ligi 800 miljonit eurot (ehk 3 protsenti SKTst).

Puudujäägi katmiseks on valitsus kaasanud sel aastal laenuvahendeid ligi 2,8 miljardi euro ulatuses. Viiendik sellest on lühiajalised võlakirjad, ülejäänud aga pikemaajalised kohustused. Seda on rohkem, kui selle aasta kulude katteks vaja läheb, aga kevadiste prognooside alusel valmistuti halvemaks. Mis jääb tänavu reservi, kulub ära järgmisel aastal.

Laenamine on väga paljude eestlaste jaoks juba oma olemuselt midagi väga valet ja võõrast. Sellele viitavad juba meie vanarahva tarkused, mida on edasi pärandatud põlvest põlve, ilmselt juba ammu enne seda, kui meil üldse oma kirjakeel tekkis. «Võlg on võõra oma», «laenuleib ja pirrutuli, ei need kaua kesta» jne – need on väljendid, mis on piltlikult öeldes meile sisse programmeeritud.