Kalju Lepik ajaloolise mälu säilitajana

Kalju Lepik Stockholmis Balti Arhiivis. Foto: Eesti kirjandusmuuseumi Eesti kultuurilooline arhiiv

Ei ole just päris tavapärane, et tuntud luuletaja on ühtlasi silmapaistev arhivaar. Poeedi ja arhivaari isiku­omadused peaksid justkui üksteist välistama. Olen arhiivinduse ajalugu uurinud ja võin tõdeda, et arhivaaride hulgas on küll tuntud ajaloolasi, kuid loomingulist tegevust harrastavaid arhivaare on olnud vaid mõni üksik ja needki arhiivis ametis olnud enamikus ajutiselt, olude sunnil, mitte kutsumusest.

Kalju Lepik oli aga Stockholmis tegutseva Balti Arhiivi juhatajaks alates selle loomisest 1966. aastal kuni oma surmani 30. mail 1999, seega üle kolmekümne aasta. Balti Arhiivi tutvustava ettekande pidas Kalju Lepik III Eesti Arhivaaride Päevadel Tallinnas ja sellele tekstile tugineb ka alljärgnev ülevaade.Juba 1943. aastal oli Rootsis ellu kutsutud koostööorganisatsioon Balti Komitee, et toetada Baltimaade iseseisvuse taastamist. Selle esimeheks valiti prof. Birger Nerman (1888–1971), kes oli olnud Tartu Ülikooli arheoloogiaprofessor aastatel 1923–1925. Birger Nerman käis 1966. aastal välja mõtte, et Balti Komitee juurde tuleks luua Balti Arhiiv, mille ülesandeks oleks koguda, korda seada ja uurijatele kättesaadavaks teha materjal, mis puudutab eestlaste, lätlaste ja leedulaste elu ja tegevust paguluses, eeskätt Rootsis. Balti Arhiivi esimeheks valiti Birger Nerman ja arhiivi juhatajaks kutsuti Kalju Lepik.

Selleks ajaks oli Rootsis Baltimaade pagulasorganisatsioonide juures talletunud hulk dokumente, mis valgustasid nende mitmekülgset ja elavat kultuurialast ning poliitilist tegevust Balti rahvaste õiguste kaitsmisel. Samal ajal olid esimese pagulasgeneratsiooni aktiivsed inimesed kõrgesse vanusesse jõudmas ja hakkasid kaduma, nende valduses olevaid dokumente ähvardas hävimise oht.

Kuigi arhiivi asutamisel oli kavas koguda ühtviisi kõikide baltlaste dokumente, kujunes siiski nõnda, et valdav osa materjalidest Balti Arhiivis on seotud eestlastega. Kindlasti on seda mõjutanud asjaolu, et Rootsis on Balti pagulaste hulgas kõige rohkem eestlasi ja ka Balti Arhiivis tegutsesid peamiselt eestlased.

Balti Arhiivi laekuma hakanud arhiividega seoses kerkis üles küsimus, kus säilitada kogutud dokumente. Sobivad hoiuruumid leiti Rootsi Riigiarhiivis, kus Stockholmis valmisid 1968. aastal moodsad kalju sisse raiutud hoidlad. Riigiarhivaarilt saadi nõusolek, et seal võib hoida korraldatud ja nimistutega varustatud isikute, asutuste ning organisatsioonide arhiive. Kuna sageli pöördusid organisatsioonid ja üksikisikud Balti Arhiivi poole dokumentide korrastamise ja säilitamise küsimuses, korraldati 1972. aastal arhiivinduse algteadmiste põhikursus.