Eestist juhitud narko- ja relvaäri ajas võrseid üle Euroopa

Relvad.

FOTO: AFP / Scanpix

Mitme Eestit läbinud narkokanali likvideerimise ja ligi 40 kurjategija vangi mõistmisega lõppenud kaitsepolitsei operatsiooni viimane akord kõlas kohtus alles mullu oktoobris, kuid loo avalöök anti juba eelmisel sajandil, 1990. aastate keskel.

Kui pöörast kasumit pakkunud verine metalliäri otsa sai võttis allilm 1990. aastate keskel ette relvad, mida kokkuvarisenud nõukogude armee Ida-Euroopa ladudest Eestisse ja siit edasi kriisikolletesse smugeldati. Uudised TT-püstolite järjekordse laadungi tabamisest olid toona pea igakuised, vahendas ERR Uudised ETV saadet «Pealtnägija».

1998. aasta märtsis avastas kaitsepolitsei, et Eestis tegutseb kuni 20 inimesest koosnev grupp, kes on seotud tulirelvade ning laskemoona salakaubaveoga ning korraldas Viljandimaal ühe talu juures asuvas küünis läbiotsimise.

Heinte alla peidetuna leiti sealt ja võeti ära 15 püstolkuulipildujat, 25 TT-püstolit ja PPS püstolkuulipildujaid. Viimaseid jõudis Poolast Eestisse 1995. aastal 2000. Neist 500 leidis kapo 1998. aastaks metsataludest ja vaheladudest üles, kuid 1500 toru jäidki toona kadunuks. Tundus, et jäädavalt, kuniks haihtunud relvad endist 2006. aasta sügisel ootamatult märku andsid.

«Ega kurjategijate mõtlemist väga täpselt analüüsida ei oska, aga kindlasti üks asi, mis võis tähtsust omada, oli see, et n-ö vanad kohtulood olid saanud oma lõpu ja võib-olla nad tundsid, et nüüd on õige aeg,» rääkis riigiprokurör Margus Kurm.

Signaal, et staažikate kriminaalide jõuk otsib kuuliveste läbistavatele püstolkuulipildujatele ostjaid, tõstis salapolitseinikud tagajalgadele. Et kadunud relvad peidust välja meelitada võeti relvamüüjad katkematu jälgimise alla. See, mida kapo salasilmad ja -kõrvad fikseerima hakkasid, tõi orbiidile sootuks rabavama boonuse – üleeuroopalist haaret omava kuritegeliku logistikavõrgustiku.

«Kuna need relvad pidid Eestist välja minema, siis sellega seoses nägime, et antud grupp paneb toime ka teisi erinevaid kuritegusid ja väga mahukas võtmes. Meestel oli kogu aeg mitu projekti käsil,» selgitas kaitsepolitsei büroo juht Tõnu Miilvee.

Kurmi sõnul vedas grupp kõike, põhiliselt narkootikume, kuna see oli kõige tulusam, aga ka salasigarette ja relvalaadungeid.

Kuritegeliku sündikaadi süda oli Leedu transpordifirma Reisita - pealtnäha aus ja korralik ettevõte, mis vedas kolme-nelja veokiga üle Euroopa täiesti ametlikult erinevaid saadetisi.

«Selle n-ö täiesti ametliku veo raames toimus narkootikumide salakaubavedu. Kusjuures see oli ka kindlasti üks n-ö põhimõtteline konspiratsioonivõte, et kui treiler sõitis Euroopasse, siis oli tal last peal. See last võeti maha, vahepeal pandi sisse narkootikumid ja siis narkootikumide peidiku peale laotati täiesti ametlik kaup ja ametliku kaubaga sõitis auto Leetu tagasi,» kirjeldas riigiprokurör Kurm.

Ehkki kirjade järgi oli tegu Leedu firmaga, juhtis tegelikult selle kuritegelikku varjupoolt staažikas kriminaal Aleksandr Kaldma Tallinnast. 2006. aasta augustis, kui kapo grupeeringu luubi alla võttis, dirigeeris see pealogistik parasjagu regulaarset hašiši salavedu Hollandist Venemaale ja sealt amfetamiini lähteaine ehk ketooni smugeldamist tagasi Lääne-Euroopasse.

Kapo korraldas 2006. aasta 21. oktoobril narkovedajatele nende suurima sissekukkumise - Leedus Mariampoli piiripunktis võeti maha veok, kust n-ö täiesti kogemata leiti 98 kilogrammi hašišit, 24 kg marihuaanat, üle 18 000 ecstasy tableti ja gramm kokaiini.

«Koormaks oli seal raske metall, mille lahtivõtmiseks tuli isegi tellida tööstuslik kraana, mis jaksaks selle maha tõsta. Ka see näitab seda, et need asjad olid neil läbi mõeldud,» selgitas Tõnu Miilvee.

Peidik, mis metalltalade alt paljastati, oli sellele jõugule miljoneid sisse toonud efektne firmamärk. Narkolastid olid alati peidetud haagise kabiini poolse otsa põrandaplaatide alla, kus on umbes 11 sentimeetrit kõrge ning poolteist meetrit korda 90 sentimeetrit lai ruum, kuhu täpse pakkimisega mahtus umbes 100 kilogrammi uimasteid.

«Kusjuures see süvis oli seestpoolt kaetud alumiiniumplaatidega, et röntgen piiri peal ei suudaks seda läbi valgustada ja samuti olid narkootikumid pakendatud vaakumpakendisse mitmekordselt ja vaakumpakendi n-ö kihtide vahele ja ka lastud spetsiaalset loomapoest ostetud spreid, mille eesmärk oli tagada, et koerad ei tunneks lõhna,» kirjeldas riigiprokurör Kurm.

«Juhuslikud vahelejäämised» korraldati mitmes riigis

Tegelikult polnud pealogistik Aleksander Kaldmal ja tema Leedu partneril aimugi, kelle süül nende narkoveos Mariampolis tegelikult põles. Nad ei taibanud, et see on kapo, kes otsustas suurt saaki oodates vahepeal salaja nende narkoveosed erinevates Euroopa otstes põhja lasta.

«Esimene eesmärk oli saada kätte relvad. Seetõttu oli meil nagu kahene ülesanne: ühelt poolt maksimaalselt tõkestada nende narkootikumide salakaubavedu, teiselt poolt mitte reeta, et nende n-ö vahelejäämise taga on tegelikult Eesti ametivõimud,» rääkis Kurm.

Nii korraldas kapo koostöös välismaiste partneritega poole aasta jooksul kokku kuus n-ö juhuslikku narkolastide vahelejäämist Leedus, Saksamaal, Hollandis ja Rootsis.

«Selge see, et kui me septembris alustasime seda väikestviisi kaika kodarasse panekut, siis me poleks arvanud, et märtsikuuks tuleb selline hulk erinevaid episoode, kus mehed n-ö ei jäta jonni. /.../ Meie eesmärk oligi teha kõik selleks, et nad ei kahtlustaks, et neil ollakse jälil. See on ka üks põhjus, miks neid partiisid ei peetud kinni Eestis, et meestel ei tekiks kõhklusi ja kahtlusi,» rääkis Tõnu Miilvee.

Sissekukkumised olid pättidele seda üllatavamad, et oma arvates oli nende konspiratsioon tasemel.

Operatsiooni eesmärk olid relvad

Kogu selle mastaapse operatsiooni peamine sihtmärk olid siiski relvad ja märtsis 2007 jooksis saak lõksu. Kapo sai signaali, et kuulipritsidele leiti Leedust ostja ning hetkel, kui 12 aastat otsitud relvi ühest Lasnamäe garaažist veokisse tõsteti, löödi pealogistik Kaldma ja ta kompanjoni Sergei Lodi käed raudu.

Tõsi, siis saadi kätte vaid 97 PPSi, ehkki veel samal hommikul praalis relvade omanik Lodi, et ta võiks ostjale hankida vajadusel vähemalt 200 toru.

Mitmed vangi mõistetud kriminaalid kiruvad täna maapõhja just Sergei Lodit , kes ilmselgelt teadis, kuhu on peidetud veel vähemalt 100 relva. Kui mees oleks need ise välja andnud, oleks kapo ilmselt toimiku kinni löönud. Lodi valis aga teise tee, mispärast tirisid uurijad survestamiseks päevavalgele kogu narkofirma salaäri alates selle loomisest aastal 2005.

Ilmselt neab Lodit kõige enam trellide taga Ahliman Zeinalov. Kapo tõestas tagantjärele ära, et just see aserbaidžaani restoranide Bakuu, Šeš-Beš ning Kiš-Miš omanik oli narkoveo tegelik käivitaja ja esimene rahastaja.

Ehkki ajal, mil kapo operatsiooni käivitas, oli aser juba ammu pildilt kadunud ja narkofirmaga tülis, tuvastas kapo, et Zeinalov tellis ja rahastas 2005. aasta sügisel nelja narkovedu, mille käigus toodi Hollandist Eestisse kokku 120 kilo hašišit ja 6 kilo marihuaanat väärtuses 18 miljonit krooni. Tema süüdimõistmise takistamiseks käivitus aserite seninägematu meediakampaania.

«Öeldi, et prokurör on pressinud Ahliman Zeinalovilt välja raha ja kuna Ahliman Zeinalov raha ei andnud, siis ta fabritseeris sellise süüdistuse ja sellise protsessi tema vastu. Lisaks sellele saatis Ahliman Zeinalovi advokaat kirju Eestis olevatele välisriikide saatkondadele, kus ta samuti süüdistas prokuröri erinevates ebaseaduslikes tehingutes ja võrdles mind nii Hitleri kui Osama bin Ladeniga,» kirjeldas Margus Kurm.

Sellest hoolimata, et kapol polnud esialgu Zeinalovi narkoliinist aimugi, pani kohus ta 14,5 aastaks vangi. Lisaks arestiti mehe kogu maine vara ja lisakaristusena mõisteti temalt välja 11 miljonit krooni. Veel kangema karistuse sai Andrei Tšervjakov, kes mõisteti vangi 18 aastaks ebamaise - 738 kilose uimastiveo eest. Nimelt kui kapo 2007. aasta märtsis põhigrupi rajalt maha võttis, nägi Tšervjakov totrast ahnusest endiselt vaeva, et kokkukukkunud kanalit Venemaaga taaskäivitada. Kõik ta kolm katset aga ebaõnnestusid.

Novembris 2007 pandi narkovõrgustik lõplikult kinni. Kokku suutis kapo ja prokuratuur kohtu ette viia 70 kuriteoepisoodi, ära tõestada kokku ligi ühe tonni uimastite smugeldamise neljal eri kanalil ning saata 39 narkokurjategijat vangi kokku rohkem kui sajaks aastaks. Mammutprotsessi viimane otsus loeti ette alles mullu oktoobris.
 

Tagasi üles