Kui keegi räägib teile 25 meetri kõrgusele hüppavast lohesurfarist, ei pruugi see anda reaalset pilti. Ei tundugi ehk eriti kõrge. Aga kujutage ette hüppamist üle kaheksakorruselise maja – hoopis teine tera, eks ole? Just sellistel kõrgustel teeb trikke 19-aastane lohesurfar Erik Iida. Ta ise räägib naerusui, et hirmu tunda pole nii kõrgel lennates lihtsalt aega.
Hirmuga saab Iida ilmselgelt hakkama, muidu poleks ta selle loo peategelane.
«Olen hirmu endale lahti mõtestanud ja ülemõtlemisega pole aega tegeleda. Kui kukud, siis kukud, ja kui ei kuku, siis on hästi. Igal inimesel on mingid barjäärid, millest on raske üle saada, just mentaalselt poolelt. Sest kui sa juba hästi sõidad, siis on uute kõrguste vahed väikesed ja trikkides loevad samuti väikesed detailid. Võitlus iseendaga paelubki mind ja kui saan millegagi hakkama, on väga võimas tunne. Mingist tasemest alates on lohesurf lihtsalt võistlus iseendaga, psühholoogiline mäng.»