«Nüüd kasvab kokku see, mis kokku kuulub.» Seda Willy Brandti tsitaati tunneb Saksamaal igaüks. Täna seostame sellega täiesti enesestmõistetavalt meie 30 aastat tagasi aset leidnud riigi taasühinemist, mille kaht osa lõhestasid müür ja okastraat. Kuid kui vaadata lähemalt, võib tekkida kahtlus, kas Willy Brandt mõtles seda öeldes tõesti ainult Saksamaale. Sest juba Berliini müüri langemise järgsel päeval rääkis ta «millestki suurest (...), et Euroopa osad kasvavad jälle kokku».
Saksamaa ühtsus ja Euroopa ühinemine – mõlemad on ja jäävad omavahel lahutamatult seotuks. Leipzigis, Berliinis, Dresdenis ja paljudes teistes kohtades Ida-Saksamaal astusid sajad tuhanded inimesed välja oma vabaduse eest. Kuid ka Kesk- ja Ida-Euroopas tulid mehed ja naised igal pool tänavatele ning surusid oma vabaduseihas maha nii müürid kui ka okastraadi. Me ei unusta seda. Ilma usalduseta, mida meie Euroopa partnerid, USA ja Nõukogude Liidu tollane juhtkond rahumeelse euroopaliku Saksamaa suhtes üles näitasid, oleks taasühinemine olnud poliitiliselt võimatu. Seega on meie tänulikkus Saksamaa ühtsuse eest olnud alati lahutamatult seotud kindla veendumusega, et Saksamaa tulevik võib peituda ainult tõeliselt ühendatud Euroopas. See on ainuvõimalik vastus «saksa küsimusele», mis Euroopat viimase sajandi jooksul nõnda valusalt vaevas.
/nginx/o/2019/11/02/12708598t1h7938.jpg)
/nginx/o/2020/10/02/13387123t1h14ef.jpg)