Juhtkiri ⟩ Varjatud pisarad

Pisarais laps. Foto on lavastatud. Foto: Kristjan Teedema / Tartu Postimees

• Laste väärkohtlemisest on hakatud rohkem rääkima
• Tihtipeale jäävad laste mured teiste poolt märkamata
• Kogukondlik ühiskond aitaks väärkohtlemist tuvastada

Tänu julgetele noortele, kes on olnud valmis jagama õõvastavaid mälestusi möödunud ajast, on laste väärkohtlemise teema Eestis taas päevakorda kerkinud. Üksikud lood perevägivallast on ilmselt väike osa tõest ning näitavad, et me pole ühiskonnana suutnud hoomata selle tegelikku ulatust. Milliseks kujuneb väärkoheldud laste elu, saame ehk aimu alles aastate pärast, kui abi andmiseks võib olla lootusetult hilja.

Emotsionaalse, füüsilise kui ka seksuaalse väärkohtlemise tagajärjeks on sageli katkise hingega, kinnised ja hälbivalt käituvad noored, kellel on hilisemas elus väga raske hakkama saada. Perspektiivitus ja madal enesehinnang saadab neid edasi nii tööl kolleegidega suheldes kui ka oma pere loomisel. Sellisel juhul on põhjust rääkida kaotatud hingedest, kelle avaldumata annetest ja oskustest jääb ühiskond paraku ilma.

Kui aastaid väärkohtlemise all kannatanud ohvri lugu tuleb päevavalgele, tekib avalikkusel õigustatud küsimus, kas tõesti ei saanud keegi midagi varem ära teha, et ühe lapse õudused poleks nii kaua kestnud. Üks peamiseid probleeme, millele juhib tähelepanu ka sotsiaalministeeriumi dokument «Laste väärkohtlemise diagnostikasüsteem», on raskused vajaliku informatsiooni kokku jooksmisel ühte kohta. See omakorda sunnib ametiasutusi vastutust lükkama teistele asjatundjatele, kellel pole piisavat ülevaadet toimunust, et asuda probleemi süsteemselt lahendama.

Paljud spetsialistid, kelle hulgas on näiteks perearstid, eriarstid, õpetajad ja sotsiaaltöötajaid, puutuvad oma igapäevatöös kokku väärkoheldud lastega. On täiesti mõistetav, et eraldi võetuna on ekspertidel oma põhitöö kõrvalt väga raske potentsiaalseid kannatanuid tuvastada. Seda ennekõike sellepärast, et paljud väärkohtlemise tunnused ei ole põgusal vaatlusel tuvastatavad.

Selleks, et tarvilik info jõuaks e-riigile omaselt kõikide asjasse puutuvate asutusteni, on Eestil põhjust rohkem investeerida parema digitaristu loomisse. Hea näide on politseisüsteemi liitmine sotsiaalvaldkonna registriga STAR, mis tähendab, et politsei väljakutsed, mille käigus on tuvastatud lähisuhtevägivald, jõuavad elektroonilist kanalit pidi kiiresti sotsiaaltöötajateni.

Samas tuleb jätkuvalt pöörata tähelepanu tugi- ja ennetustegevusele, mis vajaks senisest suuremat rahastust. Paljuski on sellised otsused poliitilise tahte taga, et iga järgnev riigieelarve sisaldaks senisest ambitsioonikamat eesmärki tegelda laste väärkohtlemisega.

Kindlasti ei saa näpuga näidata vaid poliitikute ja riigiametnike tegemata tööle. Olulisem on see, et ühiskonnas toimuksid muutused väärtushinnangutes. Valitsev edukultus ja rahasse ümber arvestatud õnnemudel ei võta arvesse inimlikke tundeid, halastust ja ega omakasupüüdmatut heategevust. Tugevad kogukondlikud sidemed ei laseks kurjal sündida, kuid selleni jõudmiseks peavad pingutama kõik ühiskonna liikmed. Väärkoheldud laste märkamisest teavitamine ja selle vastu astumine nõuab suurt kodanikujulgust. Eirates probleeme suletud uste taga, jätame paljud lapsed ilma täisväärtuslikust tulevikust.