Mari Tarand jõudis legendiks saada juba eluajal – tema, legendaarne raadiohääl! Kümned ja sajad saated lastele, niisama palju eesti keelest («Keeleminutid», «Keelekõrv») ja luulest («Keskööprogramm»). Enam kui pool sajandit olime, piltlikult öeldes, kõrvupidi seotud Mari Tarandi empaatilise, väljapeetud, kuid äärtest teritatud hääletämbriga. Mida ta ka rääkis, mille kohta sõna võttis, millest kõneles, mida ette luges – kõik see pani kuulama, täitis mitte ainult eetriruumi, vaid ka kohad (koolid, raamatukogud, auditooriumid), kus ta esines vahetult publikule, kõige sagedamini aga Kirjanike Maja musta laega saalis.
Mari hämmastas oma mälu võimekusega. Eesti kirjanduses, aga eriti eesti luuleloos oli ta elav entsüklopeedia. Ta võis kümnete luuletuste kaupa lugeda peast oma lemmikautoreid, kelle loominguga paistis Maril olevat intiimne side. Jah, ta armastas eesti kirjandust jäägitult ja just head kirjandust, mille hindamiseks olid Maril omad, kõigutamatud kriteeriumid. Kuid seda mäluvõimekust ilmutas ta ka mõtete sõnastamisel. Kõigepealt, neid mõtteid saatsid epiteedid ja võrdlused, mis tegi neist väikesed kunstiteosed. Mõtlemine oli Marile kahtlemata kunstitegu. Ent tal oli veel üks tähelepanuväärne võime mõtte, selle keelelise kuju ja lisatud kujundi kokku sidumisel. Mari laused võisid olla pikad põim- või rindlaused, aga neil oli alati selge kontuur, kindel algus ja lõpp. Me oskame seda õppinuna küll kirjas, aga on eriline oskus vallata seda elavas, vahetus kõnes. Ja Mari valdas sedagi kunsti. Nõnda oli ta siis ühtlasi ka kõnekunstnik.
