Erakordset silmailu pakkuv ajaviitefilm

Millie Bobby Brown filmis «Enola Holmes». FOTO: Kaader Filmist Foto: Kaader filmist

2006. aastal esmakordselt jutustusena välja tulnud Nancy Springeri radikaalne reinterpretatsioon universumist, kus Sherlock Holmesil on noorem õde, on Netflixi üks värskeimaid omatoodanguid. Visuaalselt võluv, erakordselt ilusate ja silmailu pakkuvate näitlejatega «Enola Holmes» on süütu ja sümpaatne ajaviitefilm, mille maailma on suisa siiras rõõm end kaheks tunniks ära kaotada.

Filmi peategelane, Enola Holmes (Millie Bobby Brown) ärkab oma 16. sünnipäeva hommikul ning avastab, et tema ekstsentriline, sõnamänge ja lilli armastav ning ääretult südikas ja intelligentne ema (Helena Bonham Carter) on üleöö ootamatult ära kadunud. Kogu oma elu emaga kahekesi elanud, idüllilist lapsepõlve nautinud ja lakkamatult raamatuid neelanud tüdruk on pandud fakti ette, et ta on nüüd üksi (Enola on tagurpidi lugedes «alone», üksi) ning sunnitud abi saamiseks pöörduma oma kahe kaua kadunud venna, Sherlocki (Henry Cavill) ja Mycrofti (Sam Claflin) poole.

Mycroft, kellest on nüüd Enola hooldaja saanud, plaanib Enola saata tütarlastekooli, et tüdruk saaks kohase hariduse maailmas hakkama saamiseks. Südikas Enola aga pigem sureks kui sedalaadi normidele alluks, ta otsustab kodust põgeneda ning kasutades ära kõike, mida ta oma detektiivist vennalt Sherlockilt õppinud on, võtab ta suuna Londonisse, et omapäi ema üles leida. Rongis kohtab ta tumedapäist tundmatut – samasuguse saatusega markii Tewkesburyt (Louis Partridge) –, kes on kodust põgenenud, et leida oma saatus, kuid keda ajab nüüd taga külmavereline mõrtsukas.

«Enola Holmes» on tõepoolest südamlik film, kust puudub igasugune küünilisus, seal paistaks nagu kogu aeg päike. Hiilgavaid vaheanimatsioonid, mis on nii kunstilised kui ka ajastukohased, ja Enola teravmeelsed neljanda seina murdmised annavad filmile sära ja elu, mis muudab kogu filmi erakordselt lõbusaks.

Seda paitavam on film, et Enola ise on siiralt hea inimene. Ta on veel puutumata hirmsast maailmast, temas elab vaid headus ilma ühegi tõrvatilgata, kuid ta pole seejuures saamatu või rumal. Vastupidi: tundub, et tal on kogu maailma tarkus, mis lihtsalt ootab realiseerimist. See on tõemeeli amüsantne, kui Enola on lihtsalt ekraanil, suhestumas vaatajaga.

Sherlock, kes hiilgab tavapäraselt küünilisuse ja sarkasmiga, on siin vähese dialoogiga nupukas kõrvaltegelane. Veelgi enam, Henry Cavilli kehastatud Sherlock Holmes on teravas kontrastis tavapärase Sherlocki kujutamisviisiga: ta on soe ja empaatiline, isegi õrn, ja võib öelda, et isegi pisut naiivne. Kuigi tema ja Millie Bobby Browni kehastatud Enola jagasid ekraani üsna põgusalt, oli nende vahel pehmus ja hellaloomulisus, õe ja venna siiras heasoovlikkus ja hoolimine, mis oli omal moel tunduvalt kirglikum kui punnitatud ja ebatarvilik esimene armastus, millele polnud siin filmis tegelikult kohta.

Filmil on väga lihtsakoeline ja feministlik lugu, mis oleks võinud tagaplaanil toimuvat sufražettide liikumist rohkem esiplaanile tõsta. Vaatamata lihtsusele polnud lugu siiski kordagi igav: see oli kiiresti ja sujuvalt kulgev, täis mitmekülgseid ja huvitavaid kõrvaltegelasi, ega muutunud kordagi päriselt igavaks.

ARVUSTUS

«Enola Holmes»

Režissöör Harry Bradbeer

Osades Millie Bobby Brown, Henry Cavill, Sam Claflin, Helena Bonham Carter, Louis Partridge

Netflixis alates 23. septembrist 2020