:format(webp)/nginx/o/2020/10/08/13400529t1h53a1.jpg)
- Toidu raiskamise teema on üpris värske.
- Tähtis on üle saada valehäbist.
- Üle jäänud toiduga saaks inimesi aidata.
Me kõik peame otsustama, et toidu raiskamine ei ole mõistlik ning et edaspidi püüame leida maksimaalselt häid lahendusi selle vältimiseks, kirjutab vabatahtlik Indrek Kaing.
Aastal 2015 sõlmiti ÜROs kestliku arengu eesmärkide lepe, mis tuleb saavutada 2030. aastaks. Üks leppe olulisi eesmärke, nr 12.3 ütleb: «Vähendada 2030. aastaks jaekaubanduse ja tarbijate tekitatud toidujäätmeid poole võrra elaniku kohta.» Möödunud aastal sai sellest teemast ka Euroopa roheline kokkulepe, mis tähendab, et ring tõmbub kitsamaks ja me kõik peame osalema nende eesmärkide saavutamisel.
Käesolevast aastast alates otsustas ÜRO põllumajandusorganisatsioon FAO kanda kalendrisse 29. septembri kui rahvusvahelise toidukao ja toiduraiskamise teadlikkuse päeva. Kevadel 10. sünnipäeva tähistada soovinud Toidupank pidi eriolukorra tõttu oma mõtted ootele panema ja nüüd, sügisel sai tähistamine teoks rahvusvahelise konverentsina.
Maailma muutumise käigus muutub märkimisväärselt ka Toidupanga roll riigi silmis. Esimest korda on koostöö riigiga niivõrd tihe ja oluline, et sotsiaalministeeriumi kutsel tulid konverentsi korraldamisega kaasa ka keskkonna- ja maaeluministeerium.
Üks võimsamaid inspireerijaid konverentsil oli maailma suuruselt neljas kaubanduskett Tesco – esimesi maailmas, mis otsustas avalikustada oma toidukao näitajad ja ka päästetava toidu osakaalu. Ettevõte otsustas liituda ÜRO eesmärgiga ning selgus, et vähem kui viie aastaga oli see juba saavutatud. Eesti poolelt astub samasuguseid samme avalikult Rimi ja loodetavasti peagi ka kõik teised, sest kaubanduskettide potentsiaal toidu päästmisel on äärmiselt suur.
Oleme varunud teatud hulga toitu riiulisse teadmisega, et täna võiks tulla X ühik inimesi, ent juhtub, et vahel neid on vähem, vahel rohkem.
Kõige tähtsam on ühiskondlikult üle saada järele jäävat toitu puudutavast valehäbist. Kust see üldse tuleb? Me elame kapitalistlikus maailmas, kus kõik eeldame, et poes ootab meid riiulis soovitud kaup. Selleks on aga tarvis toota, korraldada logistikat, planeerida koguseid ja palju muud. Mitte keegi selles ahelas ei taha meelega toitu raisata, sest see on ju tegelikult äri.
Äri on kasulik vaid toidu äramüümisel ja tarbimisel. Kuidas see siis ikkagi juhtub? Ka kõige nutikamal tarkvaral ei ole ülivõimeid; piisab isegi ilmamuutustest, et mingil päeval kauplusesse tulevate inimeste arv muutuks. Täpselt sama on restoranide ja muude toitlustusasutustega. Oleme varunud teatud hulga toitu riiulisse teadmisega, et täna võiks tulla X ühik inimesi, ent juhtub, et vahel neid on vähem, vahel rohkem. Ma ei ütleks siinkohal, et varugem siis teadlikult vähem, sest see ka ei toimi. Me ei lähe ju enam sinna poodi, kus ootab ees tühi riiul.
Aga nüüd probleemi juure juurde. Nähakse, et jääk jääb, ja tuntakse end halvasti, kuna ollakse justkui kehvasti planeerinud. Kui aga selle jäägiga teadlikult ja hoolivalt tegeleda, ei ole üldse tarvis mingit häbi tunda. Kui püüda seda toitu pärast nõuete tõttu riiulist mahavõtmist kas soodsamalt müüa või annetada, et sellest saaks väärtus puuduse kannatajatele, ei ole ju probleemi, vaid ilus lahendus. Ma olen teadlik, et poekettide reeglid, suutlikkus ja probleemid erinevad. Toidupank tahab olla abiks nende kindlaks tegemisel ja lahendamisel, sest me kõik koos saame Eestit paremaks muuta.
Kui kõik poeketid võtaksid ÜRO kestliku arengu eesmärgi nr 12.3 ka oma ettevõttes eesmärgiks, algaks Eestis tegelik toidurevolutsioon. Ja mis kõige tähtsam: olen täiesti veendunud, et koostöös suudame selle ära teha ning viia Eesti selle positiivse uudisega ka maailmakaardile. Kuid eelkõige teeme seda meie enda inimeste heaks, kel sellest eluliselt palju abi oleks.