Koht, kus kogunevad plaadihaiged

Tänavu augusti lõpus Balti jaama turu esisel väljakul toimunud heategevuslik Plaaditurg kogus üle 5000 euro vähiravifondi toetuseks. Foto: Kaisa Potisepp

Igaüks, kel on harjumus – või koguni sisemine sundus – kuulata muusikat füüsiliselt helikandjatelt ning rivistada vastavaid väljaandeid au ja uhkusega oma kodustele riiulitele, teab, et kõige põnevam ja ihaldusväärsem – ning ühtlasi ka kõige odavam ja kallim – kaup liigub järelturul.

Tallinnas on alates 2009. aastast peetud kord kuus Plaaditurgu, mis toimus kõigepealt klubis Tapper, seejärel Von Krahlis, viimati pikemalt pubis Red Emperor. Selle nädala pühapäeva pärastlõunal võõrustab melomaane ja plaadifetišiste Balti jaama turuhoone. Minu vestluskaaslaseks on ürituse peakorraldaja Ahto-Lembit Lehtmets. Kuna oleme juba ammu tuttavad, võtsime vabadust teineteist sinatada.

Meie kaks tutvusime 1990. aastate alguses Plaadimäel, Tallinnas Harjumäel igal pühapäeval ilmast hoolimata toimunud iselaadsel ja isetekkelisel turul, kus suheldi ning osteti, müüdi ja vahetati kõike muusikasse puutuvat. Plaadimägi oli koht ja sündmus, mida peab selle tähtsuse rõhutamiseks kindlasti kirjutama suure algustähega. Kui oluline see sinu elus oli?

Piisavalt oluline, et iga pühapäev 3,5 tundi bussiga Kadrinast varahommikul Tallinnasse sõita. Internetieelsel ajastul oli Plaadimägi ülioluline melomaanide ja muusikute sotsialiseerumise koht. Muid variante väga ei olnudki. Plaadimäelt leitud sõbrad on sõbrad ka täna. Sama seltskond teeb ka täna olulisi asju kohalikul muusikamaastikul. Paljusid neist kohtab Plaaditurul ka praegu.

Kuidas on nii juhtunud, et nüüd ise samasugust üritust korraldad? Millest see kõik algas?

Ühtpidi läbi selle, et 2009. aastal tahtsin klubi Tapper juhatajana ka pühapäevasel päeval majas melu hoida. Kindlasti mängis siin rolli ka minu kontrolli alt väljunud melomaania, ports nostalgiat ja nõudluse olemasolu. Isegi natuke üllatas, et keegi juba varem midagi sellist korraldanud ei olnud. Vähemalt regulaarselt mitte. Nii läkski, et kui Von Krahli maandusin, siis tuli turg järele ja siis ei saanud enam pidama.

Oled sa teadlik, kui palju toimub samalaadseid üritusi mujal maailmas?

Sellised turud on mujal maailmas record fair’i nime all väga levinud. Meie Eesti oma on siis nüüd hübriid läänelikust ja kohalikust. Seni me ei võtnud ei kohatasu ega ukselt piletit ja klubides toimis ka sotsiaalne pool kenasti. Nüüd tulevad selles formaadis väikesed muutused, aga mitte suurel määral. Plaaditurg toimub eeloleval pühapäeval Balti jaama turul Humalakoja kõrval.

Kas või kuivõrd on plaadimüügi järelturg Eestis nende aastatega muutunud? Mil määral on seda mõjutanud vinüüli- ja kassetiformaadi kestev tagasitulek?

Kasvutrend on ikka märkimisväärne. On tekkinud juurde terve rida poode. Igaüks neist oma näo ja oma klientuuriga. On tekkinud terve rida üksiküritajaid, kelle müügikanaliks ongi internet pluss Plaaditurg. Pilt on päris kirju ja kahtlemata just vinüüliformaadi tõus on olnud selle kõige peamiseks mootoriks. On müüjaid ja on ostjaid. Vanu ja uusi. Kassetiformaadi tagasitulek on samuti märgatav, aga ei mängi üldpildis väga olulist rolli. Paljudele ehk üllatuseks tuleb aga CD vaikselt tagasi ja selle mõju on juba ka tunda.

Millist formaati sa ise eelistad ja miks?