Kanada eestlased ehitavad uue pesa

Eestlaste keskuse sisehoovi vaade Madison Avenuele Tartu College’i kõrval. Foto: Eesti Keskuse Projekt

Kanadas on levinud kuulsa hokiässa Wayne Gretzky isa soovitus pojale: tuleb söösta sinna, kuhu litter liigub. Eestlased on tuleviku trendide tähelepanemisel olnud edukad, seda nii kodumaal e-riiklust edendades kui ka paguluses, kus tuleb väikese kogukonnana tuleviku nimel kasutada ressursse õigel ajal ja võimalikult täpselt.

Eestlaste kogukond Torontos oli 60 aastat tagasi väga aktiivne ja suhteliselt arvukas ning kogukonna vajaduste täitmiseks saadi linnavalitsuselt soetada Chesteri algkooli hoone Broadview’ tänaval. See koht teenis eestlasi aastakümneid, oli sobiva suurusega, et kõik koosolekud ja peod ära pidada, majutada kogukonna eluks vajalikud asutused ning lapsed koolitada ja suureks kasvatada.

Eesti Maja presidendi Veiko Parmingu sõnul: «Eesti Maja parimad aastad olid 1960ndad ja 1970ndad, kui see maja oli täis energiat, korraldati igasuguseid sündmusi. See maja täitis eestlaste vajadust ruumi järele, neil oli tahe oma elu just seal korraldada ning saada omavahel kokku.» Eestlastel oli siis põhimõte, et kui on vaja mõnd perekondlikku sündmust korraldada, siis ikka omas majas, et üür laekuks kogukonnale. Sellel ajal tehti Eesti Majale kaks juurdeehitust, sest rahvast käis tõesti palju.

Kuid need ajad on jäänud aastakümnete taha ning juba ammu ei ole suudetud Eesti Maja hoida samasugusena, nagu see oli hiilgeajal. Hoone on jäänud vanaks, seda ei ole moderniseeritud. Kapitaliinvesteering on olnud minimaalne, reservi maja remondiks pole kogutud. Isegi igapäevane maja haldamine on jäänud miinusesse ning annetused ja pangalaenud on kulunud vaid jooksvate kulude katteks.

Parming toob välja, et Eesti Maja põhilised probleemid laguneva taristu kõrval on ka mittefunktsionaalne põrandaplaan, vilets ligipääs ruumidele ning seinte helikindlusetus. Viimane tekitab probleeme, mis omakorda vähendab sissetulekut, mida võiks üürist saada. Eestlased ise kasutavad maja varasemast palju vähem ning eriti vähe siis, kui peavad ürituse või koosoleku korraldamisel ruumi eest tasuma!

Uued põlvkonnad kasvavad peale ning suur osa kogukonnast ei mäleta enam seda Eesti Maja, mis parematel aastatel kunagi oli, nooremad pole oma silmaga näinudki. Veiko Parming nendib: «Paljud mõtlevad Eesti Majale kui okupatsiooniaja eestlaste kantsile, kuid nüüdseks on Eesti Maja 60 aastast Eesti olnud okupeeritud vaid pool. Taas iseseisvas Eestis on peaaegu kolme aastakümne jooksul olnud palju arenguid, mida Välis-Eestist jälgitakse suure põnevusega. Kuid Eesti Majas on olnud vähe uuendusi, see on jäänud vanaks.»