:format(webp)/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2020/10/09/13402600t1h8183.jpg)
Sellisesse olukorda ei tahaks sattuda keegi: su elutöö saatus sõltub rohkem kui sajast inimesest ja siis, väga halval ajal pead kõik need inimesed minema saatma. Teadmata, millal ja kas üldse neid tagasi saad kutsuda.
Feliks Mägus ei tea, kuhu viis kilo kehakaalu kuu ajaga kadus. Aga seda teadis ja tundis ta küll, et keeruline on. Kümme tosinat inimest, kes tema juhitavas Nordic Hotel Forumis töötasid, olid ju harjunud iga kuu ilma mingi viivituseta palka saama. Ja saidki.
Kuid kevadel muutus kõik.
«Kukkumine oli räige,» tunnistab Mägus, kes sai suve lõpus 60. «Lihtsalt kukkus nagu kaljult alla.»
Kukkus Mäguse elutöö, Tallinna kesklinnas Viru väljaku servas asuva Nordicu külastajate arv. Kui tavaliselt olid nad aprillis toonud hotellile 600 000 eurot, siis tänavu samal kuul tõid kõigest 16 000. Mais olid vastavad arvud 900 000 ja 36 000.
Isegi põhikooli õpilane saab aru, et nii kokku kuivanud sissetulekust 120 töötajale palga maksmiseks ei piisa. Liiati arvestades, kui suured on 267 toaga hotelli pidamise muud püsikulud.
/nginx/o/2020/10/09/13402603t1h3ef2.jpg)
Mägus, kes on kogu teadliku elu veetnud hotelliäris, avanud Nordicu kõigest aasta enne eelmise suure kriisi, 2008. aasta masu puhkemist, tundis, et koroonapandeemiast tingitud kevadine elu seiskumine tekitab suurt stressi. Lõpuks oli ta oma hotellis töötanud paljudega koos juba aastaid, mõnega isegi aastakümneid, ning adus, kui suurt vastutust ta nende elukäigu ja hakkamasaamise eest tunneb.
Too stress, oletab Mägus, võttiski viis kilo justkui märkamatult kaasa.
Kuid ega kilode kaotus teda aidanud ega midagi kergemaks teinud. Märtsi keskel valitsuse kehtestatud eriolukord tähendas, et kärpida tuleb ka hotelli personali. Päevapealt sai talle selgeks, et koroonapandeemia ei lähe niipea mööda; sai selgeks, et asi ei lähe ainult hulluks, vaid läheb väga hulluks.
«Nagu noaga lõigati ära – kõik kliendid kadusid,» meenutab Mägus seitsme kuu tagust aega.
Tal oli vargsi varuks üks päästev idee.
/nginx/o/2020/10/09/13402601t1h33f6.jpg)
Riskantne otsus
Tõsi, Mäguse varuidee ei aidanud kuidagi tema töötajaid. Aga võis aidata Nordicu hotelli, nii et kui viirus kunagi äkki taandub, piirid taas avanevad ja inimesed uuesti reisima hakkavad, oleks inimestel töökoht, kuhu paranenud aegadel tagasi tulla.
Hotelli kunded olid siin-seal jätnud tagasisidet, et Nordic on tore koht, aga mööbel on pisut kulunud ja siseviimistlus väsinud. Pole ka ime: headel aastatel peatus hotellis sada tuhat inimest. Hotell vajas värskendamist ja nüüdisajastamist. See oligi Mägusel plaanis, kuid mitte niipea – pooleteise aasta pärast.
Ent eriolukorra tekitatud suures šokis – just niimoodi Mägus seisundit iseloomustab – näis ühe pääseteena ehitusmehed kohe kiiremas korras hotelli kallale lasta. Jah, eks oma riskid ole sellegagi seotud: keegi ei kindlusta, et kui Nordic saab tuleva aasta kevadeks uue ilme, on viirus otsustavalt tõrjutud ning elu läheb edasi sealt, kus see tänavu kevadel katki jäi.
«Aga kõik kriisid saavad ühel hetkel läbi, on ajalugu näidanud,» lausub Mägus.
/nginx/o/2020/10/09/13402604t1hf0cf.jpg)
Kuigi põhimõttelise kokkuleppeni hoone omaniku, Toomas Annuse kinnisvarafirmaga Kapitel alustada sügisest remonti jõudis Mägus juba mais, kulus otsuse allkirjastamiseni veel kolm kuud. Tuli ju Kapitelil mängu panna kaheksa miljonit ning Mäguse ettevõttel Nordic Hotels poolteist miljonit eurot. Selleks oli vaja saada krediidiasutuste nõusolekud ja laenuotsused. Kusjuures Nordic oli niigi eelmise aasta lõpust tekitanud miljon eurot kahjumit. Selle hüvitamiseks kulus Mäguse sõnul märkimisväärne osa aastatega kogutud remondifondist.
Kui suvekuudel pidas Mägus veel palgal poolsada töötajat, kes hotelli käigus hoidsid, siis nüüdseks on neist palgalehel alles vaid kaks: insener, kes tunneb hoone valmimisest saadik seal iga kraani ja kruvi, ning inimene, kes tegeleb kaugema tuleviku broneeringutega. Ülejäänud said juba kevadel teada, et nende koht läheb koondamisele.
Pankrot naabrite juures
Koondamisotsuste langetamine ja teatavaks tegemine pole kerge. Ent Mägust üllatas, et enamik kolleegidest sai otsuse paratamatusest aru. Leidus neid, kes astusid ligi ja koguni kallistasid, julgustades hoopis teda, et küll ta raskes olukorras juhina hakkama saab. «Oma töötajate tugi oli väga oluline,» tunnistab Mägus.
Tõsi, siit-sealt tuli ka ettepanekuid, et võtku Mägus ettevõttest raha välja ja pangu «putka» kinni. Aga see poleks tema moodi. «Mina alla ei anna,» kinnitab ta.
/nginx/o/2020/10/09/13402602t1h3cba.jpg)
Kord siiski andis, aga toona kõlas ka ettepanek, millega olnuks raske nõustuda. Veidi pärast Nordicu avamist Tallinnas läks käiku poole väiksem hotell Riias. Erinevalt Kapitelist, mis soostus masu ajal üheskoos Mägusega raskusi kandma, teatas Läti hotellihoone omanik Mägusele, et teda ei huvita, kuidas hotellipidaja hakkama saab, peaasi, et ta rendi ära maksab. Ta soovitas kulude vähendamiseks maksta töötajaile palka mustalt ning oli lahkelt valmis viima Mäguse kokku firmaga, mis aitab musta raha puhtaks pesta.
Tolle jutu peale ei jäänud Mägusel üle muud, kui oma Läti firma pankrotti lasta.
Tookord suutis Mägus Tallinna Nordicus masust tekkinud täiendavad kohustused kolme aastaga ära klaarida. Kuidas seekordse kriisiga võiks minna, ei tea keegi. Poliitikud räägivad, et kõigil tuleb uue olukorraga kohaneda, aga milleks ja milliseks kohandada hotellid, samuti laevad ja lennukid, sellest Mägus ega tema ametivennad mujal Eestis aru ei saa. Ega poliitikud seda ka ütle. «Meie sektor on praegu koomas,» sõnab ta.
Septembri teisest poolest piirab juurdepääsu Nordicule Merko ehitusfirma plagudega tara. Fuajees on pehmed toolid tõstetud üksteise otsa. Seina ääres lebavad hingedelt maha tõstetud uksed, isegi kaks valget valamut. Kahte inimesekõrgusse hunnikusse on laotud heledad madratsid.
Mägus on saanud endale ajutise töölaua hotelli taga Rotermanni kvartalis Platzi restorani peal seitsmendal korrusel. Sealt on hea remonditöödel silma peal hoida. Juba pool aastat pole tal olnud põhjust ülikonda selga panna. Varem käis ta viigipükste ja pintsakuga iga päev.
Mägus loodab, et tuleval kevadel, kui ehitusmehed lahkuvad, tuleb suurem jagu koondatud töötajatest tema juurde tööle tagasi. Vähemasti on paljud talle kinnitanud, et tahavad tulla. Kui nad pole vahepealse ajaga endale uut püsivat ametikohta leidnud.
KOMMENTAARID
/nginx/o/2020/10/09/13402605t1hefc2.jpg)
Ain Käpp, Tallinna hotelli Palace tegevjuht:
Vaatame päev päeva kaupa, kuidas hakkama saada. Kui hotellis on 79 toast kümme võetud, on meil nägu juba naeru täis. See on suur rõõm, kui tuleb uus tellimus või külaline uksest sisse. Aga külalisi on ikkagi äärmiselt vähe. Nii on väga keeruline hakkama saada. Eks meid mõjutas ka see, et olime poolest märtsist kuni septembrini kinni. See tekitas tellimustes lünga. Kahjuks ei ole ka näha, et kui peame ühe kuu vastu, siis tuleb teine või kolmas [päästev] tegevus, sest riigid on kinni. Praegu on igapäevane tegevus ikkagi miinuses.
Meil töötas enne kriisi 50–55 inimest, nüüd on tööl 15–20. Peamine eesmärk on hoida neid inimesi, kes on andnud panuse, et Palace on saavutanud neljal aastal parima hotelli tiitli ehk kõrgeima külaliste rahulolu. Just neil inimestel on kompetentsust, tarkust ja põlemist. Inimesed ongi need, kes teevad hotellist hotelli; seinavärv aitab ainult natuke kaasa. Kui nad läheks kuskile teise kohta muud tööd tegema, ei õnnestuks neid tuleval kevadel enam tagasi saada.
Kõik eelmised kriisid, mida oleme näinud, ei ole nüüdsega võrreldavad, sest terve turismisektor sisuliselt seisab alates poolest märtsist. Varem andsime väga suure osa riigi ekspordituludest ja tööhõivemaksudest, aga praegu on valitsus turismile ikkagi käega löönud.
Õnneks läheb Eestis muudel majandusharudel hästi, see hoiab natukene sisenõudlust hotellides ja restoranides alles. Kuid ei midagi sellist, mille abil saaksime ilusti hakkama.
/nginx/o/2020/10/09/13402607t1hb003.jpg)
Verni Loodmaa, Tartu hotellide London, Pallas ja Sophia juht:
Kui märtsis kehtestati eriolukord, oli täiesti selge, et külalislahkustööstusel ei suuda nende tõsiste piirangute tingimustes hotelle lahti hoida. Kliendid, kes olid broneeringu teinud, kadusid ülimalt suure kiirusega. 13. märtsil olin veel veendunud, et püüame ühe või kaks hotelli vähemalt nädala töös pidada. Aga juba 15. märtsiks oli selge, et selleks ei ole vähimatki põhjust. Sest keegi ei tundnud meie pakutava une vastu huvi. Sulgesin kõik kolm hotelli.
Õige kiiresti sai selgeks ka see, et olukord ei lahene kiirelt, mis omakorda tõi kaasa inimeste koondamise. Kolme hotelli peale oli pisut üle saja töötaja. Augustiks oli järel 60.
Tartus tegi olukorra keeruliseks augusti alguse puhang. Tartu nimetamine koroona epitsentriks mõjus kindlasti linna turismiettevõtjatele väga laastavalt. Selle asemel et rääkida, et neutraliseerime viirusekolded, hakkas linnavõim kinni panema tervet Tartut. Neil oli ilmselt hirm, et kriis paisub ja võib seada ohtu Rally Estonia toimumise. Minu hinnangul reageeriti seal üle, sest linnas midagi ju ei juhtunud. Juhtus aga see, et tolle avalduse tulemusel ei julgenud needki grupid, kes olid Soomest või Lätist tulemas, enam Tartusse sõita.
Tulevik on tume. Lähiaeg pakub väga palju teadmatust. Pole näha ühtegi positiivset nooti, et turistide hulk hakkaks taastuma. Hotellitubade hinnad on langenud tavapärasest 30 kuni 50 protsenti. Enam allapoole hindadega minna ei saa, sest siis kaob igasugune ettevõtluse mõte ära.
Palju sõltub sellest, mida riik ette võtab. Kurblooline on, et hoolimata turismiühenduste pöördumistest ja ettepanekutest ei ole riigilt ühtegi vastust tulnud. Näen, kuidas meie töötajad muutuvad murelikuks. Aga meil on vaja neid inimesi hoida, nad on ju spetsialistid. Arvan, et ilma riigi toeta me seda talve ja teist lainet üle ei ela. Aga me püüame, teeme oma parima.
Kõige olulisem on praegu, et avaneksid riigipiirid ja tekiks arusaam, et peame harjuma selle viirusega koos elamisega. Riigi kõige suurem ülesanne oleks teiste riikidega kokku leppida, et taastaksime inimeste vaba liikumise.
/nginx/o/2020/10/09/13402606t1h7b53.jpg)
Tarmo Sumberg, Tallinna hotelli Telegraaf ja Saaremaa Georg Ots spaahotelli omanik:
Tööjõukulu on hotellinduse suurim kululiik, sest inimeste tööta ei ole hotelli võimalik pidada. On paratamatu, et kui külastajate arv väheneb, peab tööjõudu kokku tõmbama. Ettevõte ei saa pidada palgal inimesi, kui tööd ei ole.
Eesti siseturg on tilluke riigi väiksuse ja elanike vähese arvu tõttu. Seetõttu on hotellipidamine väga haavatav. Suurem osa hotelle asub Tallinnas. Need kannatavad tunduvalt rohkem kui Tallinnast kaugemal asuvad hotellid.
Valitsus ei jõua kuidagi ühte majandussektorit pikka aega toetada, sest raha ei ole lõputult. Tööjõu toetamine oleks vajalik, aga väga selgete ja läbipaistvate kriteeriumide alusel. Eesti valitsus peaks koos teiste Euroopa valitsustega kokku leppima ühtsetes ja mõistlikes reisimist lubavates reeglites. Praegu on keeldude ja hirmu õhutamisega kohati liiale mindud.