Puhkuse arhitektuur: ühe või saja suve akvarellid

Janar Ala
, ajakirjanik
Copy
Rookatusega telksuvila Rannamõisas. Arhitekt Hindrek Piiber, 1973.
 
Rookatusega telksuvila Rannamõisas. Arhitekt Hindrek Piiber, 1973.  Foto: Enno Raag, Eesti Arhitektuurimuuseum

Eks igaühel peab olema oma ideaalmaastik ja vast ka on. Üks minu ideaalmaastikke asub Peipsi põhjarannikul Raadnal. Mu vanaema oli seal asunud tootmiskoondise Agro puhkemaja perenaine ja lapsepõlve suvedel veetsin palju aega seal. Vanaema töönädal algas teisipäeva hommikul ja selleks tuli minna hommikul kell 6 väljuva bussi peale. Ei mäleta küll, et mõni teine nii varasel tunnil ärkamine oleks olnud nii magus – valus oli ta nii või teisiti.

Too Raadna suvemaja asus männimetsas (männimets oma lihtsuses ja minimalismis tundub olevat just see õigeim puhkuse keskkond) – seal sai korjata mustikaid, uidata liivaluidetel, uneleda kõikvõimalikes tingimustes, vaadata läbi mändide Peipsit või võtta ette umbes 30-meetrine jalgsimatk mööda laudadest kokku klopsitud rajakest Peipsi endani.

Maja ise oli võrdlemisi tüüpiline omaaegne asutuse puhkebaas: kahekorruseline, rõdudega, puidust, selline looduslähedaselt modernistlik. Ainus probleem selle maja juures oli duširuum, see oli kole ja sinna ei tahtnud ma eriti minna. Kõik muu oli perfektne või vähemalt mu mälestuste järgi perfektne. See maja vajutas mu alateadvusse sügava jälje.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles