«Blablabla»: Paide teatri võimas keeleuuendus

Hetk Paide teatri koguperelavastusest «Blablabla». Foto: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

Nagu näha, on Paide teater oma kolmanda hooaja alguseks publiku usalduse välja teeninud. Veel enne, kui nende koguperelavastus «Blablabla» vaatajateni jõudis, olid kõik kümme etendust Paide Muusika- ja Teatrimajas välja müüdud. Võin aga etteruttavalt kinnitada, et kellegi ootusi ei petetud. «Blablablast» kujuneski rokkivalt vallatu menuteos, mis Paide teatri usaldusväärsust ainult kinnitas.

Tihtipeale, kui teatrilavastuse publikusse on oodata lapsi, valitakse materjaliks selge alguse, keskpaiga ja lõpuga lugu. Rollid lahendatakse järjepideva loogika abil ega lasta piiri näitleja ja tegelase vahel liialt võnkuma minna. Teisisõnu kujundatakse teos võimalikult jälgitavaks, universaalselt arusaadavaks. See järeleproovitud lähenemine on küll igapidi mõistuspärane ja teatripildis omal kohal, ent kipub publikut pigem harva üllatama.

Paide teater on oma koguperelavastusega samas võtnud riski ja läinud vähe teist teed. Eks ole algus ja lõpp siingi olemas, kuid selgepiiriliste sündmustega sõlmitud narratiivi «Blablablast» ei leia. Samamoodi tundub keeruline kirjeldada lavastust läbivaid tegelasi ja rolle. Piirjooned jooksevad selleks liiga hajusalt: äsja häälikut kehastanud näitlejast võib saada osaline muinasjutus, osalisest muinasjutus võib saada maskideta näitleja, kes ilma rolli taha pugemata otse publiku poole pöördub.