Lugejakiri: Kelle mure on ELi välispiir?
/nginx/o/2020/10/14/13413258t1hbb5e.jpg)
16 aastat Euroopa Liidus on kindlasti andnud Eesti Vabariigile ja tema majandusele suure panuse. Nende aastatega on tundmatuseni muutunud meie külad ja linnad, ettevõtted ning inimeste elujärg. Kindlasti ei ole vähetähtis, et kuulumine NATO-sse on oluliselt suurendanud eestlaste turvatunnet, arvestades eriti meie riigi geopoliitilist asendit ja üha rahutumaks muutuvat poliitilist olukorda terves maailmas. Relvakonfliktidest räsitud riikidest liiguvad põgenike hordid Euroopa Liidu piiridele, meie idanaaber on hakanud taastama endise Nõukogude Liidu piire Euroopas, konfliktid on Gruusias, Ukrainas ja Valgevenes. Kõik see nõuab pingutusi ja eelkõige rahalisi vahendeid Euroopa Liidu välispiiri väljaehitamiseks tänapäevasele tasemele.
Euroopa Liidus räägitakse küll palju liidu ühtsusest ja koostöö tähtsusest, aga igapäevaelus see sageli ei toimi. Näiteks 1,3 miljoni elanikuga Eesti peab ehitama ja valvama piiri 500 miljoni elanikuga Euroopa jaoks. Oleme asunud rajama piirilõiku, mille esialgne maksumus on kasvanud 70 miljonilt 300 miljonile eurole ja kui see kord valmis saab, võib selle maksumus (nagu praktika näitab) olla veelgi kasvanud. Kuna eestlastele on omane, et nad võtavad «ülevalt» tulevaid korraldusi ülipüüdlikult täitmiseks, siis tuleb see rajatis väga keeruline ja selle hilisem teenindamine saab olema samuti väga kallis. Kas ei peaks siin rakendama korterühistutes levinud põhimõtet, et kui majal uuendatakse katust, siis ei osale selles ainult ülemine korrus, keda see otseselt puudutab, vaid ikka kogu maja. ELis see põhimõte ilmselt ei toimi, vaid lähtutakse põhimõttest, et uppuja päästmine on uppuja enda asi.
Samuti peaks ELi välispiir olema kogu ulatuses ehitatud ikkagi ühtse standardi järgi. Kujutage ette olukorda, kus Eesti ehitab võimsa piirirajatise (midagi Trumpi müüri sarnast), aga lätlased märgistavad oma lõigu piltlikult öeldes lepaokstega. Sellisel juhul peame ehitama müüri ka Läti piirile, sest vastasel juhul tulevad pagulased ja salakaup sisse läbi Läti. Kett on nii tugev, kui on selle kõige nõrgem lüli. ELi ühtne piir võimaldaks ka ründe korral mingile piirilõigule kiiresti tuua abijõude piirkonnast, kus momendil ohtu ei ole. Praegu kujutan ette, et selleks, et Eesti piirivalvurid saaksid minna appi Lätile, tuleb läbida väga pikk ja keerukas protseduur. ELi piiril, mida rahastataks liidu vahenditest, oleks ka suur regionaalpoliitiline tähendus, sest sellega loodaks hästi tasustatud töökohti piirivalvurite näol just meie äärealadel ja see ärataks neid uuele elule. Tingimata peaks piirivalvurite isikkoosseis koosnema ametnikest, kes valdavad valvatava piirilõigu riigikeelt, et nad saaksid vabalt suhelda kohalike elanikega, ilma milleta ei ole piirivalve töö mõeldav. ELi piirivalve vormis inimeste kohalolek annaks ka mõista, et oleme liidu täisväärtuslikud liikmed ja et Euroopa hoolib meist. Peaksime selles küsimuses tegema koostööd Läti ja Leeduga ning tegema ettepanekud ühiselt ELi vastavatele instantsidele ühtse Euroopa välispiiri teenistuse loomiseks ja selle tarvis ELi piiri väljaehitamiseks.