Olen viimasel ajal mõelnud, et õnnelikud on riigid ja rahvad, kellest vähem teatakse. Tänapäeval kipub olema nii, et ajakirjanduse kaudu jõuab inimesteni info riigi ja rahvaste kohta siis, kui nendega midagi lahti on.
Kui ma 1987. aastal Nõukogude armeesse sattusin, ei teadnud ma Aserbaidžaanist ja selle rahvast suurt midagi. Armeenlastest olin küll kuulnud «Armeenia raadio» ühisnimetaja alla koondunud anekdootides ja teadsin kodulinnas asuvat šašlõkiputkat, kus meie kohalikud armeenlased head grill-liha valmistasid. Sellega kesised teadmised sellest rahvast ka piirdusid. Mägi-Karabahhist tema umbes tuhandeaastase ajalooga armeenia-aseri segakogukonnast polnud ma kuulnudki.
/nginx/o/2017/05/31/6728079t1h5b4d.jpg)
/nginx/o/2020/10/14/13413793t1hf8b7.jpg)