Kunstiakna galerii 10. Mida tarbekunstnikud sünnipäevalauale panevad?

Britt Rosen
Copy
Sadakonda Eesti tarbekunstnikku ühendava Kunstiakna galerii peomeelne bufeelaud.
Sadakonda Eesti tarbekunstnikku ühendava Kunstiakna galerii peomeelne bufeelaud. Foto: Toomas Huik

Homme tähistab sadakonda Eesti tarbekunstnikku ühendav Kunstiakna galerii oma 10. sünnipäeva. Mida kunstirahvas sel puhul lauale paneb? Noppige näpunäiteid, tehke järele ja pidutsege kaasa!

Tingimata läheb mandlirohkesse ploomikooki sorts Vana Tallinna likööri, tähendab tekstiilikunstnik Ainikki Eiskop, kes toob Kunstiakna pidulikuma moega kogunemistele tihtilugu mõne küpsetise. Omamaine liköör on sügise maiku ploomikoogis ühtaegu pühendus ja kummardus Tallinna vanalinnale, mille üks nurgake on Kunstiakna galeriile koduks juba kümnendat aastat.

Kunstiaknas on pidevalt esindatud sadakonna Eesti tarbekunstniku looming keraamikast klaasi, naha, ehete, tekstiili ja õnnitluskaartideni. «Siit saab Eesti tarbekunstist hea ülevaate. Meil oleks justkui aasta ringi ülevaatenäitus, kus näeb läbilõiget eri põlvkondade autorite töödest, stiilidest, lähenemistest. Ka graafikast,» räägib tekstiilikunstnik Siiri Tammsalu ja lisab, et iga kuu tutvustatakse nende aknanäitusel mõnd Eesti graafikut. Praegu võivad Vene ja Munga tänava nurgast möödujad ühes aknaorvas vaadata aasta graafik 2019 tiitliga pärjatud Kalli Kalde metsateemalisi pilte «Metsa puudutus». Aknapõskedel esinevad teisedki – kui kunstnik ei saa oma loomingut näidata, oleks see umbes sama, kui näitlejal pole lava, kus esineda, või muusikul orkestrit, kus mängida.

See on õnnelik ja isegi jumalik juhus, et Kunstiakna galerii juhtus oma uksed avama just 18. oktoobril, Püha Luuka päeval, sõnab kunstisõber, galerii promootor ja usaldusosanik Epp Alatalu. Luukas, üks uue testamendi neljast evangelistist, on arstide, klaasipuhujate, klaasijate, lihunike, maalikunstnike, skulptorite ja raamatuköitjate kaitsepühak ning tundub, et ka galerii kunstnikke seni hoidnud. Pidada vastu kümme aastat keset merevaigupoodide ja võõramaiste suveniiride pillerkaari – see on igal juhul tähistamist väärt!

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles