Filmiarvustus ⟩ Metsikud aastad muumilooja elus

Alma Pöysti muumide looja Tove Janssonina filmis «Tove Janssoni rääkimata lugu». Foto: Filmikaader

«Näe, see on see muumi-tädi!» sõnas väärikas eas daam Tove Janssoni autoportreele osutades. «Päris hästi maalis,» kõlas näitusesaalis sõbranna sõbralik vastus.

See juhuslikult kõrvu kostnud vestluskõlks raamistab Janssonit terve elu saatnud kuvandit. Vaevalt Tove Jansson kurvastaks, kui teda muumide järgi tuntakse – lõppude lõpuks oli Muumitroll tema alter ego. Nagu kõigis meis, põimusid aga Toveski eri rollid, millega kaasnesid kord laugemad, kord konarlikumad teed. Maalikunstnik, kirjanik, armastaja – «Tove Janssoni rääkimata lugu» avab soomerootsi kunstniku mitmekesist maailma, kandes meid läbi 1940ndate ja 50ndate aastate, mis olid nii loomingulises kui eraelulises mõttes Tove elu murrangulisimad kümnendid.

Joonistamine kui teraapia

Loomingulises peres kasvanuna tundis Tove juba maast madalast kunstiilma telgitaguseid. Tema enda teekond loomingulise natuurina oli keeruline. Illustratsioonikunstniku taust, skulptorist isast erinev kunstitaju ja suhted naistega ei toonud Tove Janssonile mitte kõigi poolehoidu ja jätsid ta tõenäoliselt ilma nii mõnestki võimalusest. 1939. aastal alanud Talvesõda koos seda hõlmava II maailmasõjaga ei teinud olukorda lihtsamaks.