Karl Mihkel Eller: tõkkesprint Tallinna lennujaamas

Karl Mihkel Eller Foto: Tairo Lutter / Postimees

Esmaspäeva hilisõhtu, Tallinna lennujaam. Maandumisrajale prantsatas üks viimastest plaanijärgsetest lendudest. Riiast saabunud airBalticu 145-kohalises lennukis oli silmaga hinnates täidetud napilt kolmandik istekohtadest. Lennuk ruleeris terminali kõrvale ja mu hinges tekkis rahu, et Tallinna saabunuid ei kupatata jahedal sügisõhtul õue.

Lennukist mindi tõesti korraks sooja lennujaama, kuid sealt suunati kõik reisijad bussi. Mis seal siis ikka, elame selle lühikese bussisõidu ka üle. Jõudsin bussi esimeste seas ning mõne aja pärast tundsin, et ruum minu ümber hakkab kokku kuivama. Viimased saabujad vaatasid nõutult ringi ja olid sunnitud ennast sisse pressima. Lõpuks olimegi kõik koos nagu kilud karbis.

Buss sõitis mõnisada meetrit ning jäi terminali ette seisma. Algas võidujooks. Uksed avanesid ja tundus, et kõik inimesed üritasid välja pressida ühel ja samal ajal. Ees ootas sprint, esmalt lennujaama põhikorrusele. Võistlusvorm oli keskpärane, stardikoht bussi tagumisest otsast ei rääkinud samuti minu kasuks. Möödus päris mitu konkurenti, jõudsin vahefinišisse jälitajate grupi keskel.