Riiklik rahastus on vaid osa teadusrahast, sellele lisandub erasektori panus. Eesti eripära on selles, et eraettevõtted on huvitatud põhiliselt lühiajalisest rakenduslikust koostööst. Kuigi teadlased oskavad selliseid projekte teha, viiks see pikas perspektiivis alla Eesti ülikoolide teadustaseme, sest nõrgeneks panus baasteadusesse, mis on aluseks ülikoolide rahvusvahelisele mõjukusele.
Seetõttu peaksid Eesti ülikoolid ettevõtlusse ja ka avalikku sektorisse panustama eeskätt kõrge tasemega teadlasi ette valmistades, kes ettevõtetes ja ministeeriumides töötades saaksid keskenduda suurema teadmusmahukusega rakenduslikele töödele.
See omakorda nõuab aga tipptasemel kõrgharidust. Kuigi teadusrahastus algaval eelarveperioodil tunduvalt kasvab, on kõrgharidus siiani tugevasti alarahastatud. Et Eesti saaks olla innovatsiooni poolest eesliinil, peab teadus- ja kõrgharidussüsteemil tervikuna olema ressursse mitte üksnes baasvajadusteks, vaid ka arenguks.
Praegu panustab Eesti riik kõrghariduse rahastamisse hinnanguliselt ühe protsendi SKTst, kuid arenenud riikides on kõrghariduse rahastamise maht ligikaudu 1,5 protsenti. Eesti tingimustes tähendaks see umbes 75 miljoni lisaeuro leidmist kõrgharidussüsteemi.
Teadusrahastuse suurendamine ühe protsendini on vaid poole võrrandi lahendamine, mis jätab Eesti teadus- ja kõrgharidussüsteemi siiski ühte jalga lonkama.
Nii on teadusrahastuse suurendamine ühe protsendini vaid poole võrrandi lahendamine, mis jätab Eesti teadus- ja kõrgharidussüsteemi siiski üht jalga lonkama.
Seni on ülikoolid kõrghariduse rahastamise puudujääki püüdnud korvata niigi vähesest teadusrahast, samuti ingliskeelsete õppekavade arendamisega, orienteerudes rahvusvahelisele kõrgharidusturule. Sellel on aga pärssiv mõju eestikeelsele kõrgharidusele, samuti ei pruugi rahastusaukude lappimiseks laiast maailmast tasuliste üliõpilaste otsimine kasuks tulla tudengkonna tasemele.