:format(webp)/nginx/o/2018/01/27/7521105t1h5dd3.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2020/10/19/13422754t1h9b7c.jpg)
Olga Pogodina-Kuzmina (sünd 1969) «Uraan» (2019) pole lihtsalt romaan, see on puhas rõõm! Kui autorile üldse midagi ette heita, siis üksnes asjaolu, et ta on kirjutanud nii kitsi käega. Kõigest 400 lehekülge! Vaata nagu majesteetlikku maastikku läbi lukuaugu! Kui paljude teoste puhul, mida kaasajal romaanide pähe avaldatakse ja turundatakse, võib öelda, et need on kõigest sisulise põhjenduseta pikaksvenitatud novellid või jutustused, siis «Uraani» ainuke – ja tegelikult mitte eriti tõsine – häda on vastupidine. See mõjub oma 400 leheküljest hoolimata kui eepilise panoraamromaani treiler. Vähemalt minus kasvatas see suurema isu, kui ise rahuldada suutis.
«Uraanis» on samasugust sisulist ja vormilist haaret kui maailmakirjanduse kullafondi kuuluvates maratonromaanides (nt «Hüljatud», «Sõda ja rahu», «Buddenbrookid»), ent autor on jätnud tulemuse suhteliselt visandlikuks. Süžeeliinid ja karakteriloome jooksevad ilusti, ent tegelaste psühholoogilistele portreedele võinuks veel enam liha luudele panna. Samuti laiendada lugu erinevate ajaplaanide täiendava lisamisega.
Lugedes tundus pidevalt, et Pogodinat pole pidurdanud mitte vähene suutlikkus, vaid soov hoida lugu lühikeste peatükkide kiire vaheldumisega hoogsas liikumises ning piirata teose kogumahtu, lähtudes ideaalist, mille kohaselt peaks inimene suutma seda raamatuna ilma vastava eritreeningu või kõrvalise abita lugemise ajal käes hoida.
«Uraani» fookus on selgelt isikuülene, see portreteerib Sillamäe linna 1953. aastal. Mis oli Stalini surma-aasta ning kujunes seeläbi iselaadseks pööripäevaks tollase Nõukogude Liidu sisepoliitikas. Sillamäe, sisuliselt ilma põlisasukateta vastne linn, omandas neil päevil potentsiaalselt maailmaajaloolise tähtsuse, kuna pidi andma Nõukogude Liidule tuumapommi.
Siin pole ühte ja keskset peategelast, «Uraani» lehekülgedelt liigub läbi värvikas karakterite galerii: tehase nomenklatuur, töölised, talurahvas, metsavennad, vangid, arstid. Lisaks veel uurija Leningradist, noormees Moskvast ja luuraja Inglismaalt. Inimesed, keda elu oli Sillamäele otsekui kogemata kokku kandnud. Need olid segased sõjajärgsed aastad, mil peaaegu igaühel oli oma ohtlik saladus või koguni topeltidentiteet.
Pogodina kirjeldab sobivas tonaalsuses – ilma liigse paatose, empaatia ja hukkamõistuta – toonast sotsiaalpoliitilist reaalsust, milles inimesel tuli iga päev valida halva ja veel halvema vahel, püüda vastata täiesti kättesaamatutele ideaalidele, teha käike mängus, mille reeglid olid pidevas muutumises.
/nginx/o/2020/10/19/13422755t1h65f4.jpg)
Teose – ning kirjeldatud ajastu – ühe keskse tundmuse võtab oma sisemonoloogis tabavalt kokku insener Vrontsov: «Ei ole pääsu õudusest, mida toob elu inimeste keskel» (lk 20). Tema enese sobimatus antud ajastusse leiab seltskondliku vestluse käigus täiesti füsioloogilise põhjenduse: «Tunnen teile kaasa, seltsimees insener. Teil on nii õilis nägu. Selline nägu on meie ajal ohtlik, lubamatu luksus» (lk 262).
«Uraan» algab manifestatiivselt, kellegi (veel tundmatu) tegelase minavormis monoloogiga, milles ta kuulutab: «Mina olen hävitav kiirgus, nähtamatu oht, surmav hammustus. Ma tegutsen, tundmata halastust ja sentimente. Kättemaks tõuseb rusudest. Ma alustan.» Ent keda ähvardatakse? Kes ähvardab? Ja miks? Need küsimused hoiavad lugejat kuni finaali ja paljastava lõpplahenduseni oma lõa otsas. Kohati ehk isegi liiga – tunnistan, et minu jaoks oleks teos kandnud ka ilma sedalaadi intriigita.
Sest tegelaste elu suudab pakkuda rohkem pinget kui surm. «Uraanis» seikleb ühele «korralikule» vene romaanile omaselt palju ideelisi inimesi: ideelised kommunistid, ideelised kriminaalid, ideelised rahvuslased, ideelised romantikud, ideelised humanistid ning ideelised nihilistid. Seega pole ime, et neil lehekülgedel voolab palju viina, silmavett ja verd. Laipu saab lõpuks nii palju, et kõiki ei jõua enam kokku lugeda. Pinget ja värvi lisavad väga erinevat masti kõrvalteemad: keelatud armastus, tööstusluure, diversioon, teadvuse transformatsioonimeetodid, homoseksualism, müstitsism jne. Taustalt jooksevad läbi Leningradi blokaad, arstide protsess, võimuvõitlused Kremlis jne.
«Uraan» tallas minu puhul korraga mitmetel mõnupunktidel. See romaan on ajalooline ja psühholoogiline ja kõige tipuks ka põnev ning filosoofiline. Autor annab väga paeluva ja mõtlemapaneva portree ajastust, mis pidanuks looma üheaegselt nii uue ja parema maailma, aatomipommi kui ka uue ja parema inimese.
Ideede, ideaalide ja progressi asemel näib Pogodinat huvitavat eelkõige inimene, kelle kasusid ja kahjusid kokku lüües, kelle hinge bilanssi vaagides, haagib ta oma romaani suure vene kirjanduse suurde narratiivi, kus on ees Dostojevski, Tšehhovi, Tolstoi jt teosed. Nii näiteks leiab leheküljel 73 aset dialoog, mille käigus kaardistatakse kõnekeelse lakoonilisusega otsekui möödaminnes kannatuse – ning seega ka ajaloolise ülekohtu – temaatika erinevad äärmuslikud hoiakud: «Peamine hinge täiustamise meetod on kannatus» vs. «Õnnetus sandistab inimest, pisendab, muudab elajaks. Inimesi ei paranda mitte häda, vaid õnn».
Insener Vrontsovi – Pogodina ühe vaieldamatu lemmiktegelase – mõtisklustes on püütud neid kahte ühtaegu sünteesida ja ületada, kasutades selleks Orpheuse allilmast lahkumise võrdpilti: «Mine ja ära vaata tagasi. [...] Ja jäta mineviku kahetsemine. Mine edasi, las summutavad elavad hääled surnute nukra oige. [...] Ära väldi kannatust, see on samasugune vili tunnetuse puul nagu rõõm, tänulikkus, puhtus. Kui sa muretsed, siis elad, ja võibolla saad veel kogeda õnne» (lk 273).
Läbi teose kulgeb kord esile tõustes, kord kadudes sotsialistliku realismi liin, mis kulmineerus minu jaoks romaani lõpetavas peatükis nimega «Ajaloo lõpp». Tehase direktor Gakov vaatleb seal sipelgaid, kelle ennastohverdav tegutsemine – enese vaigu sisse uputamine, et saada sillaks teise jaoks – pakub otsekui Aleksei Gastevi sotsialistlikest utoopiatest pärit pildikest ning paneb Gakovi isekeskis arutlema, kas pole see mitte elusolendi loomulik ohver.
Kui «Uraanile» lisaks tema suhtelisele lühidusele üldse midagi ette heita, siis tema pretensiooni ajaloolisele dokumentaalsusele. Sest viis, kuidas on romaani teatud stseenides kirjeldatud eestlasi, muudab teose otsapidi koloniaalkirjanduseks. Aga samas olen valmis tunnistama, et siin kõneleb minu enese rahvuslik alaväärsuskompleks. Ning teose kirjanduslikku väärtust see vähendada ei suuda.
Teose tugevaimate külgede hulka ei kuulu ka kujundiloome, mis näib sageli natuke kangutatud, liiga näpuga näitav, ilma poeetilise lisamõõtmeta. Iseäranis puudutab see uraani sidumist Uranose müüdiga. Ning ühe väga põneva süžeeliini lahendus sai minu silmis natuke liiga seebiooperlik.
Olga Pogodina-Kuzmina
«Uraan»
Tõlkinud Erle Nõmm
Tänapäev, 2020
400 lk
/nginx/o/2020/10/19/13422757t1h2af5.jpg)