Pärast on kõik teisiti: lunastuse võimalikkusest Utoopias

Dmitri Kosjakov lavastuses «Utoopia». FOTO: Nikolai Alhazov Foto: Nikolai Alhazov

Vene Teatri uuslavastus «Utoopia» on lugu minevikku kinni jäämisest, lunastusest ja tuleviku võimalikkusest. Teksti autor on üks tähelepanuväärsemaid praegusaegseid vene näitekirjanikke Mihhail Durnenkov, keda Eesti publik teab kahe lavastuse kaudu: «(Kõige) lihtsam meetod suitsetamisest loobumiseks» (2014, Von Krahli teater koostöös Vene Teatriga) ning EV 100 programmi kuulunud «Hipide revolutsioon» (2018, Ugala ja R.A.A.A.M-i koostöö). «Utoopia» eest pälvis Durnenkov mullu Venemaa Kuldse Maski teatripreemia. Näidend on nüüdisteatrile omaselt lühikeste, teravate repliikide ja kiirete pööretega, pea olematute remarkidega tekst, mis ei mängi end lihtsasti ise lahti.

Näidendi, mille Sven Karja tõlgitud teksti eestlased kuulevad teatri väikeses saalis kõrvaklappidest, on lavastanud Karl Laumets. Lugejale meenutuseks: Laumets pälvis Vanemuise teatris tehtud «Kalevipoja» eest mullu parima lavastaja aastapreemia. Kaasamõtlejaks ja -loojaks on Laumets taas kutsunud lava- ja valguskunstniku Kristjan Suitsu (parima kunstniku aastapreemia tänavu).

«Utoopia» tegevus käivitub, kui keegi Kirill (Dmitri Kosjakov) teeb umbjoodik Ljohhale (Igor Rogatšov) ja tema endisele naisele Nadjale (Tatjana Manevskaja) ettepaneku, millest viimased ei saa keelduda: taastada nende juhtimise all viisteist aastat tagasi tegutsenud joomaurgas Utoopia (mida baariks olevat palju nimetada). Kampa võetakse ka vahepeal pildilt kadunud olnud narkosõltlasest poeg Jura (Eduard Tee) – milline perekondlik taasühinemine!

Kui loo jooksul domineerivad pigem jõulised meeskarakterid, siis selle lõpu võti on Nadja käes, keda Tatjana Manevskaja mängib pigem lihtsa hingelise naisena. Nadja on naine, kelle jaoks usk on kui pingule tõmmatud niit, mis teda elus vee peal hoiab. Vene Teatri noorema põlvkonna näitlejal, Viljandi teatrikooli lõpetanud Eduard Teel on vaja mängida segaduses ja tõrksat narkosõltlast – võibolla mitte ülemäära põnev väljakutse, kuid Tee saab intensiivsete karjete ja kõnepursetega veenvalt hakkama.

Igor Rogatšovi kainel joodikul Ljohhal on sarmi. On isegi usutav, et kui ta alkoholimülkast päästetakse, siis suudab ta muutuda. Ljohha on aga «krooniline alkašš», kelle päästmine on raske, kui mitte võimatu. End päästa peab ta ise tahtma. Utoopia kõrtsi taastamine annabki selleks teatud motivatsiooni, kuid paradoksaalselt on ju Utoopia, mis teda justkui tuleviku jaoks päästma peaks, minevik!

Utoopiat võib tõlgendada mitmekülgse sümbolina: see on utoopiline minevik, kuhu me tagasi igatseme, kuid nagu utoopiale omane, on see vaid kujutletav.

Aga kes on Kirill? Pealik, boss, niiditõmbaja, jumal? Dmitri Kosjakov mängib Kirilli vajalikku saladuslikkusega. Kirillil oleks nagu kogu aeg midagi puudu... tema «sisemuses on vist mingi auk, mis närib ja rõhub», nagu ütleb ta ise. Kirillil on vaja taastada Utoopia kõrts ning seal esimesel septembril teiste niiditõmbajatega minevikku sisse hingata.

Aga miks on autor kõrtsi nimeks valinud just Utoopia? Utoopiat võib tõlgendada mitmekülgse sümbolina: see on utoopiline minevik, kuhu me tagasi igatseme, kuid nagu utoopiale omane, on see vaid kujutletav. Kirill ütleb: «Aga Utoopia räägib minust. Meist. Meie oma. See on see, mida me oskame, see tuleb meil välja. Ja peamine, kõik on oma kohal. Harmoonia.» Kindlasti kõneleb see sümbol ka hirmust, hirmust elu ees ja minevikku kinni jäämisest.

Karl Laumetsa lavastuskeel on minimalistlik, vastukaaluks kohati räigele, intensiivsele tekstile. Lavastus töötab hästi selge, väljapuhastatud ideega. Laval näeme nõukogudeaegseid pruune seinapaneele, põrandal nõukogulikku linoleumi. Kunstnik Kristjan Suitsule omaselt on lavastuse visuaal puhas ja selge ning lisab tervikusse sisulisi kihte. Lava tagaseina kattev räpane ähmane klaas kasvab kujundiks. Sopane klaas ei lase pruunide seinapaneelide vahel askeldajail maailma ega elu selle taga selgelt näha.

Lavastust võib vaadata nii realistlike, sümbolistlike kui ka filosoofiliste prillidega. Publiku seisukohast on alati äärmiselt tähtis, kogumuljes vaat et määravgi tüki lõpp: kas see tõstab vaataja üles või jätab nina norgu. Lavastaja on võimendanud autori lunastust pakkuvat teemat, kus suurt rolli mängivad Pühalt Maalt pärit tervendav püha tuli ja sopane klaas. Et mitte kiusatusele järele anda ja lõppu ette ära tõlgendada, soovitan mitmekihilist «Utoopiat» Vene Teatrisse ise vaatama minna.

«Utoopia»

Autor Mihhail Durnenkov

Lavastaja Karl Laumets, osades Tatjana Manevskaja, Dmitri Kosjakov, Igor Rogatšov, Eduard Tee

Esietendus 10. septembril Vene Teatris

Kestus 1 tund ja 40 minutit