Tuul Sepp: Me ei oska karta asju, mis meid päriselt tapavad

Tartu Ülikooli evolutsioonibioloog Tuul Sepp leiab, et ligi sada tuhat aastat tagasi Aafrikas elanud inimeste pärand takistab meil tänapäeval aru saamast maailma päris ohtudest. Seesama Aafrika taak paneb meid ihkama uhkeid autosid, kartma linnas puuke ja vihkama võõraid. Kuidas teha nelja väikese lapse kõrvalt tipptasemel teadust ja selle kõrvalt terase pilguga ümbritsevat maailma jälgida, rääkis Sepp Arterile

Hilissügis on käes, linnud läinud lõunamaale. Te uurite linde, mida teete siis, kui linnud läinud?

Viimasel ajal olen ma küll rohkem kaladele keskendunud. Ega see ei olegi nii, et kui inimene uurib lindu või kala, siis ta peab kogu aeg linnu või kalaga tõtt vaatama.

Välitööde osa on lõbus, kuid need moodustavad paar päeva kuni mõne nädala minu aastasest tööplaanist. Nüüd, kui ma olen töörühma juhi rollis, jääb see lõbus osa pigem doktorantide ja järeldoktorantide kanda. Mina pean artikleid kirjutama ja raha välja ajama.

See on tüütu?

Mulle meeldib, kirjutamine mulle sobib.

Aga raha väljaajamine?

See on kahtlemata väljakutse. Ma ei arva samas, et selles oleks otseselt midagi halba, et teadlased omavahel rahastuse pärast konkureerima peavad, kuni konkurents on mõistlik ja head projektid saavad raha. Mulle on teaduse tegemine privileeg, see on äge ja väljakutseid täis töö. Kuni ma teha saan, siis loodan, et rahastuse saavad parimad projektid.

Tundub, et teadlased on suhteliselt õnnelikud, sest tuleva aasta eelarves jõuab teaduse rahastus Eestis esimest korda ühe protsendini SKTst. Ometi on see konksuga lugu, sest kriisi tõttu SKT langeb, piir tuleb ise alla. Reaalset lisaraha nii palju teadusesse ei jõua.

Seda peetakse siiski suureks töövõiduks. Pigem on konks selles, et see lisaraha tõepoolest teadusesse jõuaks, mitte kõrvaltegevustesse.

Kaks aastat tagasi kirjutasid kõik erakonnad, president ja peaminister Jüri Ratas alla teadusleppele, kuid kohe selgus, et valitsus ja riigikogu seda lepet täitma ei hakka.

Ma usun, et aitas, et seda teemat hoiti avalikkuses üleval. Väga suure töö tegi ära president Kersti Kaljulaid, kes oligi selle teadusleppe patroon ja tõi selle peateemaks ka augustikuisel roosiaia üritusel.

Kõik see lobi ja töö kulisside taga, üritused, mis paljudele teadlastele tundusid olema üle hea maitse piiri, näiteks kui me noorte teaduste akadeemiaga pidasime Toompeal teaduse matust.

Samas poliitikutelt tuli sõnumeid, et veel rohkem, väljapaistvamalt ja nahaalsemalt tuleks oma vajadustest teada anda.

Seda ütlesid needsamad poliitikud, kes hoidsid teise käega teaduse rahastamise kraani kinni?

Just-just. Eks me proovisime küsida nõu neilt, kes teavad, kuidas asi käib.