Rahu ja ei mingit kodusõda

JUSTIN PETRONE Foto: Margus Ansu

Sel aastal oli mul kavas anda oma hääl Ameerika presidendivalimistel. Oli aeg lõpetada näitemäng, rumalus, skandaal. Olin tüdinud mässamisest, surmast ja pornonäitleja intriigidest ning ihkasin riigilaevukese eesotsas näha mõnda visa ja paindumatut pikaealist poliitikalava tegelast. Haara rooliratas, admiral Biden, ja juhi meid tagasi tollele täitmata poliitiliste lubaduste ja aina kõrgustesse kerkiva retoorikaga merele, mille pinna all võib aimata nostalgilist kodanikuõiguste liikumise hõngu.

Tundub, et selle jaoks on terve mu eluaja olemas olnud demokraatlik idee. Nad on ratsutanud enamasti tühja tünni otsas ja kedranud aina Kennedy parimaid palasid. Enamik lubadusi on püsinud muutmatuna aastast aastasse. Parim, mida nad on suutnud pakkuda, on rahu ja ei mingit kodusõda. Isegi nüüd au sees hoitaval Obama ajastul pöördus ta Ameerika poole üleskutsega jõuda tähtedeni, tabada ära oma sputnikuhetk. Paljusid ameeriklasi jättis see ometi külmaks.

Innustavad sõnad ja kokku lepitud projektid ei ole viinud meid kuhugi.

Selle asemel paistab, et kogu riik upub merel, kus valitsevad hambuni relvastatud ja vaimselt segaduses omakaitsjad. Nendest koosnev piraadijõuk peeti hiljuti kinni kava eest röövida Michigani demokraadist kuberner. Viimastel aastatel pinna all küdenud valgete ülemvõimu mõte on nüüd heleda leegiga lahvatanud kogu poliitikamaastikul. Isegi inimesed, kes ei ole Euroopa päritolu, on lasknud end sellest kaasa tõmmata. Vihkamine – kellegi ja parem, kui kellegi veel – on tänapäeva Ameerika bisnis, ja selle bisnise käekäik on viimastel aastatel olnud hea.