Päevatoimetaja:
Loora-Elisabet Lomp
5916 2730

Maale kolinud noor pere valis taas linnaelu: linnas on vähem sebimist

Copy
Maali Kahusk (vasakult), tema õed Päivi Kahusk ja Salme Kahusk omal ajal vanaisa koduuksel. Tänaseks on Maali süles istuvad Miko ja Mattias juba 10- ja 12-aastased, Joonatan lausa 15.
Maali Kahusk (vasakult), tema õed Päivi Kahusk ja Salme Kahusk omal ajal vanaisa koduuksel. Tänaseks on Maali süles istuvad Miko ja Mattias juba 10- ja 12-aastased, Joonatan lausa 15. Foto: Erakogu

Ajal, kui paljud peavad plaani linnast maale looduse rüppe kolida, on neidki, kes korra maaelu proovinuna perega linna tagasi kolivad, sest head ja vead on mõlemal eluviisil.

30aastane kolme lapse ema Maali Kahusk on just õige inimene vaagima maa- ja linnaelu eri külgi, sest on mõlemaid omal nahal kogenud. Ta tõdeb, et maaelu pole alati nii romantiline, kui eemalt vaadates paistab, ja võõrasse kohta minnes tuleb plusse-miinuseid hoolega kaaluda.

Olete põline linnainimene – Tartus sündinud ja enamiku elust ülikoolilinnas veetnud. Kuidas juhtus, et ühel hetkel maale ­kolisite?

Minu maale ja linna kolimised ei ole vist päris samasugused, nagu enamasti ajakirjanduses kirjeldatakse. Olen Tartus sündinud ja enamiku elust siin elanud. Suvel olime küll õdede ja vennaga maal, aga sügisel kolisime linna tagasi. Ma pole mitte kunagi arvanud, et maal elada on kerge ja romantiline, sest saime varakult piisavalt nii aiatöid, loomapidamist kui ka heinategu proovida.

Minu jaoks oli vanavanaema talu alati see päris oma kodu. Linnas olles tahtsin kogu aeg tagasi maale, metsa uitama ja lauta loomalõhna sisse. Kui sain üheksa-aastaseks, kolis vanavanaema ära minu vanatädi juurde, kuna üksinda maal toimetamine oli liiga keeruline. Seda arvasid muidugi sugulased, mitte tema ise, ta oleks hea meelega oma koju jäänud, aga lõpuks otsustas enamuse hääl. Mäletan oma kindlat otsust, et mina lähen nüüd ise maale elama. Ma pole päris kindel, kas pakkisin asjad ka kokku ja tahtsingi kohe minema hakata, aga mul on väga selge mälestus, kuidas ma üheksasena nutsin, et kodu jääb tühjaks ja mina olen ikka veel liiga väike, et sinna minna.

Millal siis tegelikult maale läksite ja millega seoses? Kuidas sisse elamine käis?

Tegelikkuses jõudsin maale elama alles siis, kui mu kõige vanem poeg esimesse klassi minema hakkas. Kuna talumaja oli aastatega nii lagunenud, et seal enam elada ei kannatanud, oli laste isa vana lauda pisikeseks ajutiseks elamiseks kohandanud. Kolimine oligi augustikuu viimastel päevadel ja üpris ülepeakaela, linn jäi väga kähku kaugele maha.

Tagasi üles