Taustamängijate tuleproov

«Kas te olete oma kohaga rahul» on põnevamaid lavastusi sellest teatriaastast, fotol Mart Kangro ja Juhan Ulfsak. Foto: Alissa Šnaider

Mõni ehk isegi mäletab lugu, kuidas ­helilooja Brian Eno tuli selle peale, mis on ambient-muusika. Ta oli haige­voodis ja talle toodi 18. sajandi harfimuusika plaat. Ta pani plaadi mängima, kuid avastas millalgi, et tegelikult kuulab ta hoopis muid asju, mitte niivõrd seda plaati. Pigem kuulab ta näiteks aknatagust vihmasadu. Ta kuulab tausta. Tema kujunenud arusaam ambient’ist polnud mitte kui turvalisest ja sega­matust taustast, vaid just selle tausta märkamisest.

Enne Enot oli üks teine heli­looja, ühtlasi ka zen-budist, John Cage rääkinud sellest, kuidas kõik helid on head. Ta tuli välja ka kontseptuaalse teosega «4, 33», mis tähendas laiemas laastus vaikust. Kuid see polnud muidugi absoluutne vaikus. Selle ettekandeakt pidi olema järgmine: esitaja võtab instrumendi taga istet, aga mängima ei hakka. Teose moodustabki pigem see muu, mis saalis hakkab toimuma – kõik need nihelemised, sahistamised, sügamised ja ohkamised.

Nõutuse poeesia

«Kas te olete oma kohaga rahul» algab umbes samasuguse vaikusemanöövri ja pealesunniga nagu too John Cage’i oma. Vaikus ja tühjus on taustad, ja võib vist öelda, et need on suurimad – neile projitseerub enam-vähem kõik maailmas. Mingis mõttes võiks niimoodi ka ju lavastuse keskse jõujoone väga suurelt välja vedada. Kuid kas ikka võiks?

«Kas te olete…» ei lase end suurusest ja selle paatosest ning selle vägevast viipest muidugi kaasa tõmmata ja pigem on tegu väga väikesel, võib-olla et isegi väikseimal skaalal mängiva teosega. Sest taustad, nii kaua kui neile mitte mõelda, on ju väga väikesed, kui mitte öelda, et olematud. Taustad ja vahekohad on needki kohad, kus luusib ringi ka umbne ja sumbne, mis on samuti materjalid, mida inimene proovib üldiselt oma elust kõrvale tõrjuda nagu majaomanik vammi.

Nii et tollele väikseimale skaalale on omane mõnetine kokkupuude eimillegagi ja ühtlasi absurdiga. Meil on ruum, me istume seal ja mingis mõttes ongi kõik. Absurdseks kujunema ­hakkav olukord. Ruumi kirjeldamine tema eraldiseisvates üksikfunktsioonides ja nende funktsioonide peale mõtlemine võibki üsna kiiresti võtta absurdse kuju ja tuua esile olme tooreima ja ühtlasi uskumatuima tasandi. Tasandi, mis on samal ajal füüsiline, sumbne ja naljakas.