Andrus Hiiepuu: demotiveeriv «tagumikutundide» kohustus

Andrus Hiiepuu. Foto: LIIS TREIMANN /PM/SCANPIX BALTICS

Koroonaaeg muutis paljud Eesti ettevõtted hajusaks, sundides neid muutma tavapärase kontorikeskkonna piire. Hajusate meeskondade juhtimine, kus enamik töötajaid oli mööda kodusid ja kontorit laiali pillutatud, hakkab saama uueks normaalsuseks, kirjutab Elisa juhatuse liige Andrus Hiiepuu.

Eriolukorra tingimustes ei olnudki muid valikuid, kuid üha enam saadakse aru, et ka koroonajärgsel ajal on tark arendada edasi võimekusi, mida hajusa organisatsiooni juhtimine eeldab. Selle aluseks on usaldus, milleta laguneks hajus organisatsioon lihtsalt koost. See võib kõlada iseenesestmõistetavalt, aga paraku on see ka paljudele esimene sisemise konflikti tekitaja. Loomulikult usaldan ma oma inimesi, aga usaldus ei saa ju toimuda ilma kontrollita – öeldakse ju lausa, et usalda, aga kontrolli! See on täiesti õige. Küsimus on, millist kontrolli me vajame.

Kurb küll, aga tundub, et tänapäevalgi on veel väga palju organisatsioone, kus peamine on n-ö visuaalne kontroll: ma näen, millega mu töötajad tegelevad, ma näen, et nad käivad kenasti kaheksast viieni tööl ning lõunapausid püsivad ajaraames. See kõik tekitab näilise meelerahu: minu töötajad teevad tööd ja näevad vaeva ja annavad endast parima. Kui ma ei näe, millega nad tegelevad, siis kuidas ma saan neid usaldada tegema tööd, millal tahes ja kus tahes?