Kätlin Konstabel: infotulvaga toimetulek algab iseendast

Kätlin Konstabel Foto: Margus Ansu

Kõigil oleks kasulik võtta hetk ja analüüsida oma positsiooni info üleküllusest vaevatud maailmas, kirjutab psühholoog Kätlin Konstabel.

Infot on meie aju töötlusvõimsuse jaoks ülemäära palju ja seda tuleb katkematult juurde. Lisaks ei jaksa me tihti vahet teha, milline allikas on kvaliteetne ning mis sellest uudisvoost on õige, mis vale. Infotöötlusoskus ja digipädevus on need, mida läheb tarvis – see kõik kõlab justkui õigesti ja kindlasti asjalikult. Ometi on infouputusega seotud segadus jahedast asjalikkusest kaugel. See on vägagi palju emotsioonidega ja hoopis sügavamate hingesoppidega seotud teema.

Hirm uut infot maha magada on loomulik hirm, sest meil on loomaloomusest kaasas vajadus oma keskkonda tunda. Iga elukas hindab end ümbritsevat kiirelt ja enamasti teadvustamatult mitme tunnuse põhjal. Kas kuskil ähvardab oht? Kui miski on ohtlik, siis kas on lootust midagi ellujäämise tõenäosuse suurendamiseks teha: põgeneda, võidelda? Kui tähelepanu pälvinud stiimul näib ohutu, siis kas see on ehk kasulik: saan teada toidu või paaritumisvõimaluste kohta? Mõistlik on jälgida ka liigikaaslasi: kas neil ehk on vastavat kasulikku infot? Inimloom pole kunagi üksi hakkama saanud, kuuluvusvajadus käib meiega kaasas ning seega elame kaasa, et mida teevad meie kaaslased või kuidas läheb karjas juhtpositsioonil olevatel isenditel. Kui uut infot on liiga palju ja me ei jaksa seda enam tõhusalt analüüsida, on tekkiv negatiivne emotsioon omamoodi eksistentsiaalse paanika eelkäija.