Päevatoimetaja:
Tarvo Madsen
Saada vihje

Eestis jääb kuni 90% lambavillast kasutamata

Copy
Minivillavabrikus uurib rahvusliku ­käsitöö osakond eesotsas juhataja Ave Matsiniga lambatõugude villa ning seda, millist lõnga sellest saab ja millisteks toodeteks see sobib.
Minivillavabrikus uurib rahvusliku ­käsitöö osakond eesotsas juhataja Ave Matsiniga lambatõugude villa ning seda, millist lõnga sellest saab ja millisteks toodeteks see sobib. Foto: Elmo Riig / Sakala

Lammastest kui maastike looduslikest muruniidukitest räägitakse enamasti seoses nende elusmüügiga võõrsile, aga nagu taustateema on see, mis saab väärtuslikust toormest – villast. Kuigi koostatud on lambakasvatussektori ning villa ja villatööstuse arengukava, ei tunneta loomapidajad väikesaartel kummagi saamist tegudeks.

Samal ajal pole maaeluministeeriumis kadunud usk, et nõudlus kodumaise villa järele suureneb ja väärtuslik tooraine leiab laialdasemat kasutamist ning lambapidajad saavad töö eest väärilist tasu. Piltlikult öeldes on oinal sarvist haaranud Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia rahvusliku käsitöö osakond, kus uuritakse tõugude villaomadusi ja partneriks on Norra ülikool.

Kihnu ja Manija naiste seiklused

Kihnu saarel näitab Kolde talu perenaine Külli Laos kuurialust, mille põrandale on laotatud pestud, lahtikatkumist ootav vill. Osa tööst on talguliste abiga tehtud, pungil villakotid üksteise kõrval.

„Mul on 160 looma, ikka sellised pisikesed, nagu need Kihnu lambad on, liha on vähe, aga vill on üsna uhke,” viitas Laos. „Selle uhke villaga on nii, et pean selle käsitsi pesema, see on väga suur töö, terve suvi tegelen sellega, tänavu viin villad lõngaks teha Raasikule, aga vabrik alla saja kilo võtta ei taha, koopereerun kellegagi, siis ehk saab koguse kokku.”

Laose arvates peaks Eestis olema võimalus pesta lambavilla tööstuslikult, teenusena näiteks konteinerpesulas. „Arengukavasid on tehtud, aga midagi pole juhtunud,” nentis ta.

Uiõ-Matu talu lambakari on samuti kirju nagu pühademuna, Kihnus ongi loomadel kasukad mitmes toonis ning mustjaspruuni troi- ja kindalõnga saab nende seljast aetud villast nagu muistegi. Perenaine Mare Mätas kirjeldas villavahetusele eelnevat käsitsitööd ning tõdes, et sellel ei ole majanduslikku mõtet, kuigi körtide, tekkide ja muudki lõnga saab vabrikust selle võrra soodsamalt.

Tagasi üles