Äsja ajakirjas Akadeemia üllitatud Guillaume Apollinaire’i poeemi «Vöönd» saatesõnas meenutab selle eestindaja Paul-Eerik Rummo, kuidas ta 1962. aastal Jaan Krossi tõlgitud Apollinaire’i poeemi katkendeid lugedes leidis end ilmutuslikult äratundmiselt, et «elav luule on võimalik ka 20. sajandil ja ehk edaspidigi» – tunne, mis on saatnud kõik see pool sajandit, mis Rummot lahutab teda ta enda esikkogu «Ankruhiivaja» ilmumisest «Noorte autorite» esimeses kassetis.