/nginx/o/2019/10/10/12640019t1h010a.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2020/11/06/13459709t1hcae1.jpg)
Indrek Hirv on salapärase sulejäljega autor, kelle loometee ei allu ühelegi välisele ettekujutusele. Ta on nagu must kast, kuhu on kunagi midagi sisse pandud ja kätte seda sealt eal ei saa. Meelsasti tahaksin Indrek Hirve küsimuses öelda keskaegsete filosoofide vaimus: meie ei tea seda substantsi ega saa ka iial teadma. Juba 1987. aastal üllatas ta lugejaskonda keeruliste ja vanade luulevormidega luulekogus «Uneraev». Sama jätkas ta «Põueodas» kolm aastat hiljem.
Sellest edasi saab viiejalaline ristriimiline jamb Hirve pärisosaks. Selle raames kultiveerib ta eestikeelse sõna nõtkeks. Luuletused saavad omale erinimelised daamid: Liina, Edith. Daamide tagant aimuvad Tartu ja Emajõe loojangud ja maastikud. Võib uskuda, et «Põueoda» perfektsed rütmid said toonastele (1990) gümnasistidele kirjutamise eeskujuks.
Kui tavaliselt arvatakse, et poeedi rada on okkaline ja kohad, kuhu ta astub, on tigedad, siis Hirve loomingust ei aimu isegi mitte õnneootust, vaid suisa õnne. Nii oli «Põueodas» hea enne: prantsuse poeedi Vincent Voiture’i (tänapäeva keeles seega Vincent Auto) luuletus. Selle raamatu järgi on Vincent liikunud õnnetusest õnne. Õnnetul 1648. aastal on ta sündinud ja surnud lootusrikkal 1797. aastal, mil vürstiriikide Euroopa astus koalitsiooni. Kaua elas see Auto! See näpukas oli hea oomen ja siinkirjutajal on olnud pidevalt tunne, et Hirve tragism on natuke tagaplaanil ning ta on õnnelik inimene.
Hirve uusimas kogus «Ratsuritäht» on palju efemeerseid vabavärsse, mis peaksid lugejat igati ülendama. Nagu tema varasemateski teostes on naine siin armastuse salapärane preestrinna, hinge harmoonia allikas ja kirgede tormivalvur kallistuse kallastel. Mind viib mõttele surmahirmu-luuletus leheküljel 41: kui me läheme kusagil ja kunagi hommikul välja, ei leia me kohe üles oma daamilikku paleust. Südamedaam ei ilmu ka siis, kui me vaatame läbi tuhat või ka sada tuhat naist. Aga naisideaal on siiski mingil hetkel ilmunud, just siis, kui me teda ei oodanud. Ja maailmas on kelli, mis näitavad ikka veel seda hetke, ehkki esmapilgul me seda minutit ei tea.
Kui olin veel päris noor, lugesin Hirve läbisegi Dante ja Petrarcaga, kibedamail hetkil võtsin juurde ka Shakespeare’i. Kuid Hirv on valmis pakkuma meile seda, mida eelnimetatud autorid ei paku. Esiteks muidugi optimism: kaunis leedi ei ole ju surnud, vaid ilmub ikka välja luulekogust luulekogusse. Teiseks: isegi kui kõver ingel kord sirge mõõgaga elu kustutab, siis kõik naised, kellele luuletused on pühendatud, on ikkagi autori juures. Arvata võib, et erinevad naised koonduvad autoril kõik ühte ürgneidu.
Nende luuletuste alusel võib öelda, et poeedi kambris levib tihti mahe hommikuvalgus ja seal tiksub päevinäinud kell. Aeg-ajalt laotab sinna mõni üliõpilasneiu oma konspektid, just see, kes tõttab õppima üle Toome. Poeet näeb aga ikka veel nende käte valgust, kes valmistasid ta toas lilleseadet. Juba «Inglisillas» (2016) tuli Ta suvekleidis ja valgetes kingades, jäädes poeedi hõlma alla. Poeet võrdles naist paadiga, mida peab veepinnal hoolsalt triivima, sest kui ühelt poolelt liiga palju sooti tõmmata, siis jääb ta ühe abaja poole nihkuma. Mäletame, et Indrek Hirv on oma varajases nooruses tegelnud Tallinna lahel purjetamisega, nii et tema teab.
Värsside põhjal mainiksin, et minu jaoks ei ole poeet see, kes miitingutel või ka sotsiaalmeedias ühe partei vastu hüüdlauseid karjub ja inimestele sõda kuulutab. Niisuguste mõtteavalduste alusel peaks sündima vaen ja «sallimatute» tõrjumine. Ei, Hirv ei ole selline. Tema otsib vaikuses poolnähtamatut ilu. Selline on poeet-Hirv, ent Hirv kui inimene on vajaduse korral alati valmis ka diskuteerima.
Mõtiskleda seeüle, miks on luulekogu pealkirjaks «Ratsuritäht», on keeruline. Sellest lillest pole ju raamatus palju juttu. Võib-olla sellepärast, et selle lille lehed on valmis keerduma üksteise sisse, nagu kaanepildiltki näha? Ehk on siin tegu kaarduva aja kontseptsiooniga.
Peaksin ühinema isa Vello Saloga, kes oma Pirita kloostri mungakongis mõista andis, et Hirve looming on säde hõõguvast metallist, mida on löönud keegi kõrgem meister.
Indrek Hirv
«Ratsuritäht»
Ilmamaa, 2020
96 lk
/nginx/o/2020/11/06/13459710t1h129a.jpg)