Suurteosega «Serafima ja Bogdan» end suurde kirjandusse murdnud mees tunnistab, et tollase peadpööritava edu taustal tekkis tal küsimus, kas see oli siis nüüd kõik. Õnneks ei olnud – seda kinnitab hiljuti poodidesse jõudnud järgmine romaan, mis seekord räägib maailmalõpust.

Umbes kümne aasta eest töötasime Vahur Afanasjeviga samas kontoris. Siis ei olnud ta veel kirjanik, vähemasti mitte kuulus, oli hoopis luuletav kirjandustoimetaja: ümar saarmalik nägu, tugevad prillid ja olek, milles enese väärtusest teadlik olemine kombineerus teatava trotslikkusega maailma suhtes. Liikus sahinaid, et ta oli juba jõudnud olla euroametnik, punkar ja laulja, ning mingil ajal käis Afanasjev arusaamatutel asjaoludel neljaeurose kaltsukast ostetud pintsakuga ka presidendi vastuvõtul. Kuid ega ma kunagi ei täpsustanud. Ei usu, et vahetasime koos töötatud ligi poole aasta jooksul kokku üle saja sõna.

Siis Afanasjev lahkus, leidis, nagu öeldakse, endale uued väljakutsed, mina aga hingasin kahetsuseseguse kergendusega, nagu seda ikka tehakse, kui üks konkurent üsna poriseks nireks kuivanud antiloopide joogikohast ise minema jalutab (fun fact 1: meis mõlemas voolab juhtumisi ühepalju ida poolt pärit verd).

Möödus veel mõni aasta ja Afanasjev avaldas oma suurteosega «Serafima ja Bogdan», mida ta oli vaikselt oma Peipsi-äärses ateljees, kus lained tõesti peaaegu aknast sisse loksumas, aastaid kirjutanud. Nüüd ohkasid juba paljud: imetluse ja kadedusega, sest peaauhind Eesti Kirjanike Liidu 2017. aasta romaanivõistlusel oli üksnes esimene möire, mille «Serafima ja Bogdani»-nimeline literatuurne teerull Eesti kirjasõna tavaliselt nii uneleval parkimisplatsil kuuldavale tõi. Peadpööritavale müügiedule järgnesid romaani ilmumine vene keeles, praegu sepistatakse viimaseid tähti ingliskeelses tõlkes.

«Ma olen elus korduvalt mõtisklenud enesetapust,» tunnistab Vahur Afanasjev.

Kommentaarid
Copy