Rannakaluritel on, mille eest võidelda

Püügi­kvootidega on kalurid rahul, ent neid nörritab madal kokkuostuhind ning kavandatavad seaduse­muudatused. Foto: Kristjan Teedema / Tartu Postimees

Mõni nädal tagasi otsustati, et Eesti 2021. aasta kvoot on 55 000 tonni jagu pelaagilisi kalu, mis on umbes 2500 tonni vähem kui tänavu. Kilukvoot kasvab tänavuselt 24 072 tonnilt järgmiseks aastaks 25 539 tonnini, räime saab Liivi lahest püüda 15% rohkem (2021. aastal 18 215 tonni), aga Läänemere avaosast 36% vähem kui sel aastal.

Liivi Lahe Kalanduskogu juhatuse esimees Arne Taggo (pildil) kinnitas, et Liivi lahe kvoodid on viimastel aastatel ilusti tõusnud. „Oleme pikkade läbirääkimiste tulemusena saavutanud Liivi lahe kalakvootide pikaajalise keskmise. Samas on need paigas vaid järgmise aasta osas. Kalurid ei ole unustanud nelja-viie aasta taguseid aegu, kui kalakvoodid olid täielikus madalseisus ja neid aegu ei taha keegi tagasi. Kui rääkida üldisest kalavarust, siis seis on üldjoontes hea.”

Kalureid kuulatakse vähe

Kogu tegevjuhi Esta Tamme sõnul teevad kaluritele muret kavandatavad seadusemuudatused, mida tahetakse kehtestada eelnevaid uuringuid ja kalandussektori seisukohti arvestamata. „Kalapüügiseaduse eelnõu, kus parlamendi mõttekoja liikmed hakkavad ümber jagama ajaloolist püügiõigust, ei sobi meile kohe kuidagi.”

Samuti ei taha kalurid ja nende huvide eest seisjad Tamme kinnitusel nõustuda tuuleparkidega, mida planeeritakse rajada Eesti rannikumerre ja millest üks peaks kerkima ka Liivi lahte. Rannakalurid ei ole uuenduste vastu, pigem on neil mure keskkonna pärast ja tõsiselt häirib riigi soov vajalikud uuringud tegemata jätta. Tegemist on investeeringutega, mis mõjutavad mitut põlvkonda, ja hiljem on valesti tehtud otsuseid raske tagasi pöörata.

Kalurid on koostanud pikad kirjad nii mereala planeeringu vastuväideteks kui ka Liivi lahe meretuulepargi keskkonnamõjude hindamise programmi juurde, aga suures osas jäetakse nende ettepanekud arvestamata, viidates sellele, et uuringud on mahukad ja pikaajalised ning igal pool maa­ilmas juba on tuulepargid.

„Muretseme ja kardame oma igapäevase leiva pärast, mida kaluri raske töö lauale toob. Oleme teinud üle kümne aasta tõsist tööd, et noored kalurid tagasi kodupiirkonda tuleksid ja tänu investeerimisvõimalustele oleme saavutanud häid tulemusi. Mis saab edasi, kui ehitame oma rannikumere täis tuuleparke? Mis saab kalade rändeteedest ja kudealadest? Kõik need teemad on nii Eesti mereala planeeringu keskkonnamõju strateegilises hindamises kui ka Liivi lahe tuuleparkide keskkonnamõju hindamise programmi juures arvestamata jäetud. On tuginetud ainult arvamustele ja oletustele ning see kindlasti ei rahulda Pärnumaa rannakalureid,” kurtis Esta Tamm.