/nginx/o/2021/09/05/14048428t1hddf1.jpg)
/nginx/o/2020/11/12/13472668t1h01fe.jpg)
- Jäävaestel talvedel saab suur osa hüljeste järglastest hukka
- Hülgeid ohustavad uued keskkonnamürgid
- Veealune müra ahendab hüljeste eluruumi
Rahvasuus vaarao sõjaväkke arvatud loomad on Läänemere ökosüsteemi tippkiskjad. Nende organismi kuhjuvad toiduahelate kaudu kõik olulised keskkonnamürgid. Seetõttu on nad ülihead keskkonnaseisundi indikaatorid. Hüljeste elu seletab lahti neid ülihästi tundev mees, merebioloog Mart Jüssi.
Ajakirjanduses on juba juttu olnud, et sel kevadel sündinud hallhülge poegadest said paljud otsa, aga viigerhülge poegade saatusest pole vist üldse mitte midagi teada. Kas andmed on selles osas täpsustunud?
Ega ei ole küll. Kevadiste koroonapiirangute aegu pandi läänesaared kinni ja me ei saanud seal välitöid teha. Me lootsime küll, et needsamad piirangud, mis panid inimesi rohkem looduses ringi liikuma, juhatavad mõne loodusesõbra mõnesse rannikupiirkonda, mis võiks viigerhüljeste poegade saatuse kohta tunnistust anda, aga mitte mingeid sellelaadseid leide meile ei laekunud. Kui vaatluste järgi peaks meil veel elama umbes tuhatkond viigrit, siis paarsada poega võinuks neil ikka sündida, aga kahjuks ei nähtud ühtegi viigripoega.
/nginx/o/2020/11/12/13472669t1hc16b.jpg)
Tavaliselt on nii, et kui kusagil on väiksedki jääriismed, üritavad viigrid seal poegida…
Jah, see jõud, mis neid viimsegi jää peale tõmbab, on vastupandamatu – nad vähemasti alustavad sünnitamist jää peal. Aga lisaks jääle on vaja ka lund, et viiger saaks oma poja ära peita.
Väike vigri on hallhülge pojast nii palju väiksem, et merikotkas võtab ta pikema passimiseta.
Jah, näiteks 2008. aasta kevadel, mis oli samuti väga jäävaene, käisime vend Ivariga Pärnu lahe ääres viigreid otsimas. Nad olid viimase jääriba peal rivis – ikka nii, et ema, poeg ja üks «kodustatud» merikotkas pundis. Ja kui Ivar neid nädala pärast uuesti vaatama läks, ei leidnud ta enam ühtegi poega.
Viiger on loodud nii, et tema meelest peab tema poega kaitsma lumekoobas. Tal endal mingit instinkti poja kaitseks välja astuda ei ole ja need on kiskjatele kerge saak.
Viigri meelest peab tema poega kaitsma lumekoobas. Tal endal mingit instinkti poja kaitseks välja astuda ei ole ja need on kiskjatele kerge saak.
See kevad oli ilmselt selle poolest erakordne, et kogu rannik oli jäävaba.
Tõepoolest, isegi lahtedes polnud jääd. Või kui seda ka mõne lahe madalamas sopis leidus, siis polnud ikkagi ühtki sellist ala, kuhu hüljes ligi pääseks. Ja nii palju on teada, et viimases hädas peavad ka viigrid oma pojad kuhugi poetama. Soome lahe Venemaa osas, kus ka inimesi on rannikul rohkem, viigrite poegi sellistel kevadetel leitakse – näiteks kummuli keeratud paatide alt või tühjadest sadamarajatistest. Eestis on viiger koos pojaga leitud korra roostikust. Olime küll valmis neid taolistest kohtadest otsima, aga liikumispiirangute tõttu jäi see kõik tegemata.
Aga kas hallhülge sigimisedukuse kohta ikka teate midagi?
Märtsi alguses, enne piirangute kehtestamist, olime küll välitöödel tunnistajateks sellele, et hallhülged olid lausa tuhandete kaupa kogunenud meresaartele poegima, aga poegade edasist saatust me piirangute tõttu täpselt jälgida ei saanud ja hiljem kevadel naastes oli see mäng juba läbi. Aga põhimõtteliselt oleme juba näinud, mis hülgepoegi ees ootab, kui jääd ei ole.
Hallhüljes Läänemeres
- Hallhülge arvukus on Läänemeres viimase 120 aasta jooksul tugevasti kõikunud: 20. sajandi alguses hinnati asurkonna suuruseks küttimisandmete põhjal 80 000 – 100 000 isendit
- Arvukus oli madalseisus aastatel 1970–1990, mil Läänemeres arvati elavat kuni 2000 looma, praegu elab Läänemeres hinnanguliselt 30 000 hüljest
Milline see poegade suremus hüljeste «sünnitusmajades» (meresaartel, kuhu hallhülged sünnitama koonduvad, kui kevadel ei ole meres jääd piisavalt) tavaliselt siis on?
Juba selliste saarte nimed – Allirahu, Innarahu, Hülgekari jms – tunnistavad, et hülged on neil oma poegi ilmale toonud juba ammustest aegadest. Aga kaasajal on sooje talvi võrreldamatult rohkem. Nendes uutes olukordades oleme saanud võrrelda, milline on poegade elumus siis, kui jää on korralik ja nad saarele sünnitama ei pea, ning siis, kui enam-vähem jäävaba kevad nad suurel arvul laiu peal poegima sunnib. Jää peal sündinud hülgepoegadest sureb mõni üksik ja ka siis võib olla tegu pigem kaasasündinud arenguhäirete või vahel ka totrate õnnetustega – näiteks kukub mõni jääprakku ega pääse sealt enam välja.
Maa peale sünnitamise eest tuleb hüljestel maksta rasket lõivu. Laidudel sündivatest poegadest surevad kõige raskematel aastatel, mida me näinud oleme, merre jõudmata umbes pooled. Ja ka need pojad, kes merre jõuavad, ei ole täie hülge eest väljas. Tihedas summas ei leia emad sageli oma poegi üles. Trügimine, muljumine ning stress on suur ja nii ei saa ka merre minevad hülgepojad kaasa päris sellist emapoolset energeetilist algkapitali, nagu on merejääl sündinud poegadel. Nemad on selles võitluses kaotajad. Paljud neist surevad juba samal suvel, aga oluline küsimus on see, kui paljud neist saavad täiskasvanuks, ja seda me ei tea.
Sellele vaatamata on hüljeste arvukus sellest ajast saadik, kui hakkasid hülgeid uurima, märkimisväärselt kasvanud.
Eks toona olid andmed ehk mõnevõrra lünklikud, aga siis räägiti, jah, et kogu Läänemeres elab mõni tuhat hallhüljest, ja oli suur asi, kui kusagilt leiti veel sadakond looma. Tänapäeval räägime Läänemeres umbes 30 000-pealisest hallhülge populatsioonist. Nii et selles mõttes on hüljeste kaitse ja kõige ohtlikumate keskkonnamürkide kontsentratsiooni vähenemine Läänemeres juba tulemuse andnud.
Aga laiemat pilti vaadates ei saa teadlased hetkeseisuga ikkagi päris rahul olla. Tegelikult pidanuks vabas looduses elavate loomade hulk 30 aasta jooksul veelgi edukamalt kosuma, aga nende juurdekasvu pärsivad mingid tegurid, millest meil ei ole täit selgust.
Kui kunagi mõjutasid mereökosüsteemi tippkiskjate arvukust oluliselt DDT (diklorodifenüültrikloroetaan), elavhõbedaühendid ja PCBd (polüklooritud bifenüülid), siis nende kontsentratsioon Läänemeres on tõepoolest oluliselt langenud. Aga ometi on dioksiinide ja PBDEde (polübromodifenüüleetrite) tase sedavõrd kõrge, et Läänemere kalu meil eriti sagedasti süüa ei soovitata. Kas need mürgid siis hüljestele mõju ei avalda?
Muidugi avaldavad, aga lisaks sellele on arusaamad teaduses alates sellest ajast, mil meie hakkasime hüljestega tegelema, oluliselt edenenud. Euroopa keskkonnatoksikoloogid tegelevad hüljestega päris palju. Hüljes on selles mõttes väga hea indikaator, et tema organismis kuhjuvad tõepoolest olulised keskkonnamürgid. Aga enam ei keskenduta üksnes raskemetallide ja mõnede kloororgaaniliste ainete mõjudele. Praeguseks on jõutud märksa peenemate protsesside uurimiseni, mis toimuvad näiteks immuun- või närvisüsteemi tasandil.
Teadlaste sõnum on selline, et senituntud mürkide mõju mereorganismidele on kahanenud, «uute» mürkide mõju kasvanud. See on mürgikokteil, mille komponendid on raskemini identifitseeritavad ja mille mõju avaldub märksa väiksemates kontsentratsioonides. Liiga sageli leitakse, et mõni seni süütuks peetav aine põhjustab olulisi muutusi mereloomade vastupanuvõimes haigustele või käitumises. Neid asju peaks uurima märksa põhjalikumalt, et aru saada protsessidest, mis lõppkokkuvõttes mõjutavad ka inimesi.
/nginx/o/2020/11/12/13472671t1h3f41.jpg)
Aga füsioloogilise vastupanuvõime vähenemine võib olla põhjustatud ka soojematest talvedest.
Seda päris kindlasti, soojenev keskkond põhjustab lisastressi. Aga stressi põhjustavad kõik suured muutused keskkonnas. Näiteks müra, mis on laevaliikluse tihenedes pidevalt suurenenud.
Nii et sinu isa Fred Jüssi ilmselt kõige tuntum fraas vaikusest kui loodusvarast kehtib ka merekeskkonnas.
Tõepoolest, müra on meres korralikult mõõdetud, kaardistatud ja hinnatud alles viimasel aastakümnel ning praeguseks on kujunenud arusaam, et näiliselt vaikne merekeskkond on müra poolt üsnagi killustatud ja lõhutud. Näiteks Soome lahe väga väikeseks kuivanud viigrite populatsioon näib elavat ja toituvat nendel merekillukestel, mis jäävad ülitihedaks muutunud laevateede kõrvale ja vahele.
Kas müra ei peeta mitte üheks olulisemaks põhjuseks pringli, Läänemere ainsa vaalalise, arvukuse allakäigus?
Jah, mereimetajate elus on helidel väga suur tähtsus. Kui vaalalised kasutavad helisid üksteisega kauge maa tagant suhtlemiseks, siis hüljeste jaoks on helimaailm olulisem toidu otsimiseks. Aga võib väita, jah, et vaalalised on helide suhtes tundlikumad ja nad lähevad sealt, kus müra on liiga palju, lihtsalt ära. Hüljes suudab sedalaadi keskkonnas ehk edasi elada, aga kahtlemata põhjustab müra talle stressi.
Mulle meenub, et veealused plahvatused on pringleid ka päris pika maa tagant tapnud.
Veealused lõhkamised on tõepoolest teema, mille peale me eriti ei mõtle ja ka mina olen nendega väga vähe kokku puutunud. Neid asju toimetavad peamiselt kaitseväe demineerijaid, kes mereelustiku uurijaid oma toimetamisse ei kaasa. Maailmasõdade-aegseid miine pannakse merepõhjas plahvatama, et see muudaks inimeste elu ohutumaks, aga harva mõeldakse sellele, kui kaugele sellise plahvatuse lööklaine ulatub ja keda see tapab, kurdistab või šokki viib.
Tehnokraatide silmis on meri üks silmapiirini ulatuv üüratu tühi veeväli, kuhu võib kavandada tegevusi, mille jaoks maa peal enam piisavalt ruumi ei leita.
Päris suur seltskond elusolendeid saab ilmselt kohapeal surma.
Küllap, aga kõik see jääb meie tavapäraste uurimistööde haardest välja – võime mõõta müra, mida tekitavad laevade sõukruvid, mootorpaadid või jäälõhkujad, aga selline pauk tehakse enamasti enne ära, kui me seda oskame oodata või selle mõju uurimiseks valmis oleme. Selles osas tahaks küll demineerijatele meelde tuletada, et selliste veealuste plahvatuste mõju ja ulatus on veekeskkonnas oluliselt suurem ning ulatub märksa kaugemale kui kusagil karjääris.
Üldse on inimesed hakanud merel toimetama üha rohkem. Tehnokraatide silmis on meri üks silmapiirini ulatuv üüratu tühi veeväli, kus on veel ruumi kõigile ja kuhu võib kavandada tegevusi, mille jaoks maa peal enam piisavalt ruumi ei leita. Väga vähe on teadmisi näiteks ka selle kohta, kuidas hakkavad mereimetajate elu mõjutama tuulepargid.
Kas hülgeuurijaid Eesti mereala planeeringu keskkonnamõju hindamisse ei kaasatud?
Sedapuhku meie ekspertarvamust küsiti, aga saime seda jagada ainult meile seni teadaoleva piires. Hüljes tundub kavandajatele nii tähtsusetu, et temaga saab tegeleda «muu elustiku» ja «kaitsealade» kontekstis, mitte kui merekeskkonna mõjuahelate tipuga. Praegu on hülged küll merekeskkonna olulise osana välja toodud, aga hülged väärivad märksa suuremat tähelepanu ohtude ennetamisel keskkonnaseisundi indikaatoritena.
Kui veel mõnda aega tagasi olid kalurid väga häälekad kaebama, kuidas hülged kalapüüki segavad ja nende võrke lõhuvad, siis praegu on sedalaadi kurtmist vähem kuulda. Kas kalurite ja hüljeste kooselu on hakanud paremini sujuma?
Ei tea, ma ise otsustasin kümmekond aastat tagasi sellest teemast veidi kaugemale astuda, sest olin aru saanud, et mõistan hüljeste elu paremini kui kalurite maailma. Kurtmine on jäänud vaiksemaks küll, aga ma ei ole kindel, et see tähendab kalurite ja hüljeste suhete paranemist. Pigem on vist tegemist looriga, mis on laotatud üle selle salapärase suhtepuntra.
Meie käest küsitakse igal aastal, kui palju upub hülgeid kalurite püünistes. Eelmisel aastal sai kaaspüükidena hukkunud hüljeste arvuks kirja kümmekond looma. Aga samas näeme igal aastal, et rannad on kevadel, keset intensiivset kalastushooaega hülgeraipeid täis. Eesti rannikul on igal aastal sadu korjuseid, Läänemere ääres kokku tuhandeid.
Ilmselt on aru saadud, et kaeblemisel ei ole mõtet, kui see ametlikult midagi ei muuda, ja neid asju lahendatakse omal viisil. Ometi oleks parem – ja see kuuluks teadliku loodusvarade kasutuse juurde –, et uurijad saaksid teada, kui palju hülgeid püünistes ikkagi tegelikult surma saab.
Ma pole kunagi varem näinud käsimüügis nii palju hülgelihakonserve kui nüüd, mil hülgejaht on lubatud. Mitte keegi ei tea, mitu püssi merel mitu pauku teeb.
Nüüd on juba viis aastat lubatud hülgeid küttida. Kes on need jahimehed, kes on huvitatud hülgest kui jahiloomast?
Olen ka sellest teemast mõnevõrra distantseerunud. Jah, hülgeuurijatena osalesime omal ajal neil pikkadel ja põhjalikel aruteludel, kus räägiti sellest, kus ja kuidas hülgeid küttima peaks, aga meile jäi üsna arusaamatuks see, miks seda peab tegema.
Praegu antakse lube hüljeste laskmiseks välja kevadiste hüljeste loenduse tulemuste alusel. Viimastel aastatel on lubatud lasta 40–50 looma, aga sellelgi aastal on teada, et kõiki neist pole ära lastud. Ometi pole ma kunagi varem näinud käsimüügis nii palju hülgelihakonserve kui nüüd, mil hülgejaht on lubatud. Nii et tegelikult ei tea mitte keegi, mitu püssi merel mitu pauku teeb. Aga paraku näitavad nii need konservivirnad kui ka rannikul vedelevad kuuliaukudega hülgekorjused, et neid pauke tehakse.
Kusjuures oleme kuuli saanud viigreid leidnud ka Väinamere äärest – seal aga ei tohiks seaduse järgi üldse hüljeste suunas pauku teha. Nii et mulle tundub, et ka hülgeküttimine on Eestis hakanud oma elu elama ning kunagised kokkulepped ja piirmäärad pole enam paljude jaoks olulised.
Mart Jüssi (55)
- Loomaökoloog ja mereimetajate uurija
- On teinud hülgeuuringuid nii Läänemeres, Skandinaavias, Šotimaal kui ka Kaspias alates 1989. aastast
- Kuulus aastaid Eestimaa Looduse Fondi juhatusse ja nõukogusse ning oli 2007–2011 riigikogu liige