Eestlane sõitis vihmas ja pimedas valu kannatades läbi...

Alo Alunurm teise sõidupäeva õhtupoolikul Koli rahvuspargis Ukko-Koli mäel (347 meetrit). Foto: Erakogu

Mitte ükski eestlane polnud seni vändanud põhjanaabrite pealinnast läbi Lapimaa põhja Barentsi mere äärde välja. Alo Alunurm võttis tänavu sügisel selle värvilise teekonna ette. Ta sai näha ilu ja tunda valu.

Nagu reeglitest, mis keelavad igasuguse kõrvalise abi, vähe olnuks. Nüüd hakkas ka vasak põlv valutama.

Olgu, magan öö ära, küll hommikuks läheb paremaks, mõtles Alo Alunurm, Ergo kindlustusseltside investeeringute juht, keset Soomet Kuusamos. 1200 kilomeetrit oli juba tuldud. Üle 800 oli veel minna. Rattaga.

Esimese eestlasena osales Alunurm sel sügisel veidi rohkem kui 2000-kilomeetrisel sõidul läbi Soome, Helsingi Senati väljakult põhja Barentsi mere äärde, Norra idapoolseimasse linna Vardøsse. Ei, see ei ole mees mehe vastu võistlus. Igaüks koostab oma marsruudi ise. Peaasi, et see läbib kolm kontrollpunkti. Ja kohale tuleb jõuda vähemalt kaheksa ööpäeva ja viie tunniga.

Aga selle kõige juures on üks suur «aga». Hakkama tuleb saada ihuüksi. Ise muretsed, kus ööbid, kust süüa ja juua saad. Ise parandad ratta, kui sel miski katki läheb. Ja ära mõtlegi kedagi teist tema hädas aidata – ei tohi! Lisaks arvesta, et Põhja-Soome – see on üks kõige hõredamalt asustatud piirkondi Euroopas.

Lühidalt: igaüks vastutab iseenda ellujäämise eest.

Pole siis ime, et