Kunst juhib mõtted elu juurde. Käisin nädalapäevad tagasi juubelietendusel, Andrus Kivirähki «Keiserlikku kokka» vaatamas. Publik, nagu sellistel puhkudel tavaks, oli valitud (sõbrad ja sugulased, kolleegid ja mõttekaaslased jms). Ka valitsevad ja poliitilised ringkonnad olid esindatud (kuus meetrit diagonaalis istus Kõige Tähtsam isiklikult!)
Tükk kõneleb võimust ja vaimust, konkreetsemalt Tuglase ja teiste represseerimisest stalinismi ajal ja nende rehabiliteerimisest. Konferansjee karjus Tuglase peale ja sõimas teda. Jajah, mõtlesin, nii see oli. Hea, et noored seda vaatavad, saavad nemadki teada, mis kõik on ajaloos juhtunud ja mille kordumise vastu võidelda. Kui korraga sähvatas peas: aga mis siis, kui see pole meenutuseks, vaid manitsuseks? See on sõrmeviibutus nende suunas, kes mõtlevad põhiliinist erinevalt, et vaadake, mis teiega juhtuda võib! Äkki on mingi teadmata jõud mind spetsiaalselt kutsunud siia saali, et algul ähvardada («sinusuguste jaoks meil kuule jätkub»), siis armulikult pehmemat nägu näidata?
:format(webp)/nginx/o/2014/01/10/2742314t1h3f08.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2020/11/13/13475015t1hbe1e.jpg)