/nginx/o/2020/11/18/13482465t1hcf84.jpg)
Mulla seeneelustiku poolest on rikkaimad Lääne-Eesti püsirohumaad ja kõige vähem liike leiab Eesti viljakamatel maadel Järva- ja Lääne-Virumaa tavaviljeluse põldudel. Samas seisus olid Jõgevamaa põllud, Lõuna-Eesti põllud on mõnevõrra liigirikkamad.
Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudis tehtud uurimistöö keskendus mulla seeneelustiku liigirikkuse, majandamismeetmete ja keskkonnatingimuste seostele. Selleks kasutati vabatahtlike põllumajandustootjate põlde ja püsirohumaid, mille mullaproovidele tehti DNA-analüüsid seenekoosluse määramiseks, selgitas projekti juhtautor Inga Hiiesalu.
Kokku leiti põllumuldadest 3194 seeneliiki, sealhulgas 169 arbuskulaarset mükoriisat moodustavat krohmseene liiki. Uuringus tuvastati kaks krohmseene liiki, mida maailmas varem leitud ei ole.
Krohmseentele pööratigi uuringus erilist tähelepanu, kuna need moodustavad vastastikku kasulikku kooselu ehk mükoriisat enamike meie kultuurtaimedega. „Taimed varustavad krohmseeni fotosünteesi produktidega ning saavad seentelt vastu mulla toiteaineid ja kaitset stressi, sealhulgas haigustekitajate eest,” selgitas projekti põhitäitja Tanel Vahter. „Nii on see toiminud juba taimede maismaale kolimise ajast ning on taimetervise ja mulla viljakuse perspektiivist ülioluline tänapäevalgi.”
Liigirikkaimad on püsirohumaad
Kuna püsirohumaad on põldudest väiksema majandamisintensiivsusega, on nende omavaheline liigirikkuse suhe põldudel kaduma läinud mullaelustiku indikaator. Põldude ja rohumaade liigirikkuse suhe oli väikseim Pandivere ümbruses ning suurim Lääne-Eestis. Kui Lääne-Eesti põldudel oli piirkondlik liigirikkus vaid 6 protsenti väiksem kui püsirohumaadel, siis Pandivere piirkonnas on vahe kärisenud 32 protsendini.
/nginx/o/2020/11/18/13482466t1h3c77.jpg)
„Tulemus ei ole üllatav. On loogiline, et viljakamate muldadega piirkondades on tootmine olnud ajalooliselt intensiivsem ja jätnud mullaelustikule suurema jälje,” tõdes Hiiesalu. „Eesti viljaaidaks peetava Pandivere piirkonna kolmandiku võrra väiksem mullaseente liigirikkus teeb muret. Oma osa on selles lihtsustunud maastikel, mis ei suuda varasemat elurikkust enam toetada.”
Maheviljeluses elurikkus suurem
Majandamispraktikatest võrreldi tava- ja maheviljeluses olevaid põlde ja püsirohumaid ning leiti, et nii põldudel kui ka püsirohumaadel oli mullaseente liigirikkus kõikides seenerühmades suurem maheviljeluses.
Peamised põhjused on kasutatavad orgaanilised väetised ja sünteetiliste taimekaitsevahendite mittekasutamine. Selle tõendus on suurem mullaseente liigirikkus ka tavaviljeluse põldudel, kus kasutatakse orgaanilisi väetisi või kus on väiksem taimekaitsetööde sagedus.
Tuleb silmas pidada, et mahepõldudel oli suurem ka patogeensete seente mitmekesisus.
„Elurikkuse soodustamise koha pealt maheviljelus tõepoolest töötab,” tõdes Vahter. „Et olulisemateks faktoriteks kujunesid väetiste ja taimekaitsevahendite kasutus, aga mitte näiteks mahepõldude mullaharimisviisid, on selge, et mullaelustikku mõjutab suurel määral kasutatavate sisendite tüüp. Põllumajandusmaastikel on seega mullaseente suurim vaenlane keemiline stress. Tuleb silmas pidada, et mahepõldudel oli suurem ka patogeensete seente mitmekesisus.”
Toetus ei aita
Uuringus võrreldi ka keskkonnasäästliku majandamise toetust (KSM) saavate ja mittesaavate põldude mullaseente elurikkust. Selgus, et tootjate seas väga populaarne keskkonnameede mullaseentele positiivset mõju ei avalda.
KSMi toetuse saamise tingimused, näiteks talvise taimkatte nõue 30 protsendil põllumaast ja liblikõieliste kultuuride kasvatamine 15 protsendil pindalast, ei omanud uuringus olulist positiivset mõju. Külvikorra pidamine on tavaline praktika ka KSMi toetust mittesaavate tootjate seas. Seetõttu võib järeldada, et mulla elurikkuse kaitseks pole KSMi toetuse nõuded olnud tõhusad.
Liigirikkad mullaseente kooslused on tootjale olulised, kuna tagavad põllul elutähtsaid ökosüsteemihüvesid: orgaanilise aine lagundamine ja seeläbi mullaviljakuse hoidmine, mullastruktuuri parandamine ning toitainete transport taimedeni. Suur osa mullaseente käekäigust sõltub tootja tahtest. „Loodan, et põllumeeste ja teadlaste koostöö jätkub ning edaspidi saame rääkida ka edulugudest,” sõnas Hiiesalu.
Suur osa mullaseente käekäigust sõltub tootja tahtest. „Loodan, et viljakas koostöö põllumeeste ja teadlaste vahel jätkub ning jätku-uuringutes saame rääkida juba ka edulugudest,” sõnas Hiiesalu.
Projekt "Põllumajandusliku maakasutuse mõju mullaelustikule: seened mulla bioloogilise seisundi indikaatorina (15.12.2018−9.12.2020)"valmis SA Keskkonnainvesteeringute keskuse 2018. a Looduskaitse programmi projektina ning Tartu Ülikooli kaasrahastuse toel. Uuringu lõppraport avaldatakse detsembri alguses.